Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tuuletallaja ABCDEFG

11.01.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Juhani Püttsepp tuult tallamas suvesoojas Nõo kirikus.
Aila Utsu-Püttsepp

A
Tema hoiab end tiivalöökide abil õhus ühel kõrgusel, ühel kohal, nagu ripuks mingi nähtamatu traadi otsas ja on valmis sööstma. Rappelend – ütlevad selle õhus püsimise viisi kohta ornitoloogid. Ta on Põhjamaade kõige tavalisem pistrik – tuuletallaja.
Nõndasamuti tallab õhku hiireviu, varitsedes hiirt, ja kalakotkas, jahtides kala, ning ka tihasekulliks kutsutud hallõgija, kui ta silmab pisemat lindu. Nemadki kõik tuuletallajad. Ootavad õiget hetke sööstuks, mida ei pruugigi saabuda, vaid tuleb järgmisele ootepositsioonile siirduda.
Üpris palju olemuslikku sarnasust inimeste käitumisega meie igapäevaelus?! Isegi otsest sarnasust tuuletallaja mineviku hõlma vajuva ametiga oreli juures kirikus. Sealgi tallaja ju nagu lendab, vehib nii käte kui ka jalgadega sõtkuda tallapuudel, et õhk orelis püsiks, et koraal saaks vajalikul hetkel kõlada.
Koori pealt kostab kolinat – tähendab tuuletallaja töötab.

B
Tuuletallaja amet on ajalooliselt olnud me kirikus kellamehe ametiga seotud, aga mitte tingimata.
Mind kutsus pastor Tiit Kuusemaa Randu 1995. aasta paiku. Sealses kirikus oli tuuletallajat tõesti vaja, aga endale oli see ka kõrvalepöördumine puhtmateriaal­selt ja võib-olla isegi edukuse mõõdupuuga määratavalt teelt – justkui minek tühja tuult tallama, mingit raskesti tabatavat, kuid igatsuslikku ideaali otsima.
„Kellalööjad ja tuuletallajad on nagu lehmad – kipuvad ära kaduma,“ ütleb Tiit Kuusemaa.
Kõige hullem, kui kirikuõpetaja peab viimasel hetkel enne teenistuse algust kedagi asenduseks otsima, ära rääkima. Tänapäeva pisikestes maakogudustes on enamik kirikulisi õrnemast soost, vanemas eas. Ei pruugi nende hulgast kellelgi olla jaksu kellalöömiseks ega ammugi orelisse tuule tallamiseks.
Töö nõuab ka pead – tallaja peab aru saama, mis kirikus sünnib, tajuma liturgia käiku. Õhk tuleb sisse lüüa enne, kui laul algab.
Kirikuõpetaja pisikesed lapsed oleksid ehk vaimult valmis, aga nad on liiga kerged. Tallaja peab hoidma õhurõhu orelis teatud vahemikus ja selleks on vajalik teatud kriitiline kehamass ja füüsiline ettevalmistus.
Kui teatri lavatööline otsustab minna kahe stseeni vahepeal jäätist ostma, läheb jamaks, toob Tiit Kuusemaa võrdluse. Kui tallaja hakkab mõne laulukoori naisliikmega liiga tihedasti pilke vahetama, jääb süvenenult kuulama kellamehe pihtimust või vajub suisa püstijalu tallalaudadel magama, siis jumalateenistus takerdub.
Puhja kirikus on olemas kelluke, mis peab tallajale märku andma. Traat kulgeb organisti juurest talle silmaga nähtamatu tallaja positsiooni läheduses asuva kellukeseni. Organist sikutab ühel hetkel traati, nagu muuseas, samamoodi nagu ta vajutaks klahvi, kelluke heliseb tasakesi, kuid veenvalt, tallaja võpatab üles oma süvamõtisklustest – ja hakkab hoogsalt tööle.
Tegelikult ei pruugi ka kelluke aidata, kui inimene viibib oma mõtetega mujal – ei ole vaimus kohal.
Ka liiga sisse ei saa elada. Tallaja ei tohi näituseks unustada, et armulauale ta minna ei saa, kui ka süda juba tõttab altari poole, sest ka armulaua ajal on orel asendamatu. Hea on, kui leidub siis asendaja koori liikmete hulgast – siis saab minna.

C
Tuuletallamine on omaette kunst, peenike kunst. Pauluse kiriku organist Anna Humal võrdleb orelimängu tuuletallaja osalusel ratsutamisega. Mootoriga varustatud orel oleks võrdluseks siis justkui auto.
Kui õhku lööb tuuletallaja, pole kunagi teada, kuidas mäng kulgeda võib. Nagu ka hobune võib ratsutaja soovi jalutama minna eirata ja hoopis kaerakoti juurde siirduda. Ühesõnaga hobune võib käituda mitte nii, nagu sina võib-olla seda soovid. Enamasti läheb hobune aga siiski sinna, kuhu soovid, ja tallaja lööb õhu vajalikul hetkel orelisse – mis annab asjale erilise võlu.
Kui käivitad auto mootorit, siis see enamasti käivitubki, ja kui mootor juba käib, siis jääbki suure tõenäosusega käima.
Tuuletallaja amet nõuab empaatiat, delikaatsust, teeb Anna Humal kokkuvõtte.
Lisaksin omalt poolt: ka südant. Käed käivad, jalad käivad, isegi suu laulab kaasa, aga kõike seda juhib tuuletallaja süda, just sealtkaudu käib kõik läbi. Oled tallates nagu üks osa laulust, ürgvanast viisist, Suure Paugu aegadest või nende tagant ilmaruumi kumama jäänud kõlast, ülemtoonist.

D
Riho Lahi kirjeldab oma mälestustes „Kihva Värdi elu ja seiklused“, kuidas ta sattus noore õpetaja ja koorilauljana 1920. aastate lõpul Narvas puhtjuhuslikult orelisse tuult tallama.
Oli parajasti IX üldlaulupeo ettevalmistava kontserdi vaheaeg Narva Peetri kirikus ja koolijuhataja Maasik improviseeris ajatäiteks midagi orelil.
„Korraga tõmbas keegi mind käisest. Mu selja taga seisis koorivanem Klaar, kes eraelus töötas juhtival kohal kuskil pangas. Ta sosistas: „Tule vaikselt järele!“
Läksin. Klaar puges, külg ees, mingisugusest kitsukesest lauduksest läbi, mina talle järele. Siis märkasin, et oleme oreli sisemuses. /—/ Ühest ruumi äärest teise ulatuvatel pikkadel palkidel astus aeglaselt kellamees, kes oli ühtlasi orelitallaja. Seal tõmbasid suitsu ka kolm kooriliiget ja ootasid meid. Klaar võttis seina äärest portfellist pudeli … (Selgub, et Klaaril on sünnipäev.)
„Andke tuuletallajale ka! Ma lähen niikauaks tema asemele Maasikule õhku tegema,“ ütlesin mina.
Läksin kellamehe juurde. Kusagil vuhises tuul. Nähtavasti laskis kumbki lõõtsadest läbi. Näitasin vanamehele näpuga, kuhu ta minema peab, ise ronisin kõrgemal seisvale tallapuule. /—/ Tallapuul oli raske püsida, kuigi seitsme-kaheksa meetri pikkused palgid olid kandiliseks tahutud. Palk hakkas minu jala all otsekohe allapoole vajuma ja kaotasin tasakaalu …“

E
Tuuletallamine pole nali.
Näiteks riietus on tõsine küsimus. Füüsiline koormus on korralik – muidugi oleneb ka pisut orelist. Veepudel peab ligi olema. Turi läheb tallates ikka soojaks, vahel isegi märjaks, ja siis, kui algusliturgia lõpule jõuab, tuleb tallaja jaoks seisak – jutlus.
Ei saa tuuletallaja kogu aeg ühtlases tempos vehkides minna nagu Tartu suusamaratonil. Pausid on tallaja tervisele kõige ohtlikumad, eriti talvel, kui kirikud on külmad.
Maakirikute keskaegsed müürid säilitavad kuuma suve järel soojust mardipäevani, aga siis on ka kõik. Kui kirikus leidub ka ahi, siis enamasti asub see tuuletallajast kõige kaugemal, altari lähedal.
Mida selga panna – see on küsimus!
Mina töötasin külmemate aastaaegade jaoks välja kaks varianti: põlvini ulatuva villase kampsuni kevadsügisesteks hooaegadeks ning kopra- ja hundinahast valmistatud tunked pakaselisteks päevadeks.

F
Erirõivastus! Nagu oleks tuuletallajaamet midagi igapäevast, igapühapäevast. Neid kirikuid, kus vaid tallatavad orelid, pole kahjuks enam palju jäänud. Ei hakkagi neid üksikuid mulle teadaolevaid siin nimetama, sest olukord võib olla juba muutunud. Ka minu kauaaegne tallamispaik Rannu kirik on saanud oreli juurde mootori.
Siiski leidub pühakodasid, kus elektri kadumisel, milleks peame ju ka 21. sajandil valmis olema, on siiski säilinud võimalus õhku tallata, teenistust pidada.
Hageri organist Mai Mänd ütleb, et seda tuleb iga viie aasta järel vähemalt kord ette, et elekter äkki tormiga sealkandis ära läheb. Siis peab keegi nooruk tallama ning tema peab mängima äkki selle võnkuva või kõikuva heliga, aga midagi pole kunagi mängimata jäänud.
Nõnda on mujalgi juhtunud ja organistid kiidavad siis just seda võnkuvat-kõikuvat mängu kui eriliselt hingestatut, sügavat.
Mina tallasin viimati koduses Nõo koguduses jõulude ajal, lihtsalt selleks, et ametioskused ei ununeks.

G
Mis tunne on tuuletallamisest jäänud hinge? Vastaksin August Kitzbergi sõnadega tema raamatust „Ühe vana „tuuletallaja“ noorepõlvemälestused“ (1925). Õieti avaldab kirjanik oma raamatu II osa lõpus ühe kirja, kus keegi lugeja väljendab unistust, et ka noortest inimestest võiksid saada samasugused „tuuletallajad“, kui seda kirjanik on olnud. „Ja andku jumalused, et neistki saaks „tuuletallajad“ ja neil oma tihti tuimale ja tänamatule rahvale, kuid siiski omale – oleks pärandada samasugune hää nimi – ja mitte maid ega maju ja raha.“
Juhani Püttsepp

_G3A4331Viu

Hiireviu suvisel lennul põllu kohal. Ingmar Muusikus

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)