Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tuua oma ihud Jumalale meelepäraseks ohvriks

14.03.2018 | | Rubriik: Jutlus

Ilm 21:6–7
Mõni aasta tagasi puhastasime ühe Viljandimaa kaevumeistriga vana kaevu. Aastaid ei olnud keegi sealt vett joogiks tarvitanud. Kaevu seisnud veest tühjaks pumbanud, vinnasin ämbriga üles kruusa ja setteid. Mu elevus oli suur. Appi kutsutud kogenud mees oli napisõnaline: „Noh ega ma enne midagi öelda oska, kui oleme põhjani jõudnud. Mõni kaev on suur mõistatus – peaks nagu õige koha peal olema, aga vett ei anna. Teinekord võib kaev olla üsna kõrge koha peal, aga vesi ei kao kunagi.“
Tunde vaikuses higistamist kuni viimaks: „Noh, valmis! Vinna see viimane täis üles, hakkas lahinal kui allikast tulema, täitsa elava soone peal,“ kõlas kaevu sügavusest rõõmus hääl.
Selle koduõue kaevu, mida koos puhastasime, kaevas kord mees, kes Vorkuta vangilaagrist 1950ndate lõpus vigasena kodukohta tagasi oli jõudnud. Söevagonett oli tal kaevanduses lömastanud käe, see aga ei takistanud teda ühe käega oma perele maja ja kõrvalhooneid ehitamast, kaevu kaevamast ja ausalt ning töökalt elamast. Ainukesel fotol, mis mul peremees Herbertist on, istub ta naeratava näoga laua taga, millel lebab avatud pühakiri. Herbert oli ristikoguduse elav kivi päevani, mil Issand talle uue taeva ja maa avas, elava Jumala linna juhatas, kruusi eluveega ulatas. Aga Herberti kaevatud kaev tuletab mulle iga kord, kui vett ammutan, teda meelde, ka seda, et ma kingitusena ammutan seda, mille kallal pole vaeva näinud.
Ilmutusraamat on kirjutatud ajal, mil Jeesuse ja Jumala tõe tunnistamise pärast ristikogudus kohutavat tagakiusu ja kannatusi pidi taluma. Nii nagu Lunastaja Kolgata keskmisel ristil surmapiinades vaevles, kannatasid tema järgijad põgenikena, kodututena, surmamõistetutena. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, nemad rahuldatakse – oli ta rahvale õpetanud mäelt. Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, kõike muud antakse teile peale selle. Püüa elavat vett, oli ta naisele rääkinud esiisa kaevul. Neid ja paljusid teisi õpetusi hoiti südames, anti edasi isadelt lastele ja hoiti elud puhtad Looja ees, ka keset pööraseimat sugupõlve.
Elava Jumala elustavaid sõnu tuleb igaühel täna otsida ja tallele panna. Mitte muganduda sogase maailmaga, sest hing närbub seni, kuni pole leidnud Eluallikat, millest juues janu tõepoolest kustutatakse. Vaimse raskemeelsuse, haiglase kurvameelsuse ja tühjade lootuste kaevudest ammutame rahvana kahjuks hoogsasti iga päev. Raske on maailma pakutavast lahti rebida ja tunnistada, et hing igatseb kui hirv puhaste veeojade järele. Aga seni, kuni inimlaps tunnistab, et on ise kõige algus ja ots, joob ta elu kibedat needevett.
Juulis 1984 sõitsime loomavagunis läbi Kasahstani kõrbe. Üle kolme nädala hirmsas palavuses polnud meil nelja mehe peale vaguninurgas rohkem vett kui 80-liitrine auto siserehvi mustast kummist „burdjukk“, mille vesi oli kuumuses kummi- ja naftamaiguline. Selle sogaga keetsime kuivainetest sõdurisöögi ja loputasime nägu. Mu sõber ja alluv, Donetskist pärit soldat Sergei kannatas kõhuvalude ja kõrbepalaviku käes. Mäletan, kuidas igas kolgasjaamas asjata otsisime puhast vett, ja kuidas pärast nädalaid kannatusi viimaks hõiskasime, kui ühes piiriäärses auulis ootamatult voolava veekraani ääres peatusime. Ainult tõeliselt janune mõistab puhta vee hindamatut väärtust. See, kellel on piisavalt käes, raiskab hoolimatult oma meeletuses. Sageli ununeb möödunu kiiresti ja süda muutub taas ülbeks, meel suureliseks.
Sama aasta sügisel seisime saatusekaaslastega Baikali kaldal ja nägime, kuidas ühest suitsevast tehasest voolas lai heleroheline keemiaoja maailma ühte puhtamasse loodusimesse. (Tuli see pilt äkki meelde, kui tunneme suurt muret plaanist Tartu lähedale tselluloositehas rajada.) Kümned, vahest sajadki endeemilised Baikali looma- ja taimeliigid on jäädavalt hävitatud. Käsk ütleb meile kõigile selgesti, et sina ei tohi (loodut, sh loodust) tappa.
Prohvetid on rääkinud, milline tulevik ootab rahvaid, kes unustavad elava Jumala, milline saatus on hõimudel, kes suurustades hülgavad Jumala õiguse, teevad kurja Issanda silmis. Nad kaotatakse. Maa sülgab nad välja. Neid ei mäletata; või kui meenutatakse, siis ainult needmiseks. Arvan, et Vello Salumi ja paljude meie keskel elanud ja elavate jumalameeste ja -naiste prohvetlikke hoiatusi pannakse tähele siis, kui Rail Baltic, miljarditehas ja uued maardlad, põlislaante hävitamine on oma kibeda tõe avaldanud.
Jeesus kuulutas pärast 40-päevast paastumist ja kurjaga võitlemist kõrbes: parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal! Uuendada ja puhastada tahab Jumal Jeesuses meie kõigi elusid, et puhastatu täita selge ja elutoovaga. Palugem ristirahvana üheskoos, et surmaalistaja Jeesus, kes on A ja O, algus ja ots, võtaks meid oma lasteks ning oleks meile ainsaks, tõeliseks Jumalaks – Päästjaks surmast, patust ja kõigest rüvedast.

Tanilas2017

 

 

 

 

Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)