Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tutimütsid aknalaual

17.12.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Advendiperioodil arutletakse kiriklikes ringkondades kõige enam jõuluhulluse üle kingikottide täitmisel ja kuidagi eriti rõhutatult Kristuse sünniloo üle. Ja nii see vist peabki olema, sest viimane tugineb ju suulisele pärimusele ja traditsioonile. Samas vuliseb nimetatud kahe põhivoolu kõrval kolmas oja, mida nimetame perekeskseks meditatsiooniks. Täiskasvanute muutumiseks lapsemeelseteks selle sõna kõige paremas ja filosoofilisemas tähenduses. See on lapse vestluse kuulamine päkapikuga või siis päkapiku-usu süvendamine kiriklikus suunas.
Me ei tea kunagi täpselt, millal ja kus kohas meie laps kaotab esimest korda usu headesse kingitoojatesse ja me märkame nende teksti lipsavaid suuniseid päkapikkudele suheldes lapsevanemaga lõunalauas või poeskäigul. Kui suudaksime ette ära tabada nimetatud murranguhetke, millal sokist aknalaual on saamas soove täitev seitsme penikoorma saabas, võiksime tabada ära lapse maailmas hetke, kui peaksime talle ütlema, et piiblilood ja liturgilised tekstid juhatavad meid vaid poolele teele täiuslikuks saamise loos. Teiste jutustatud tekstid ei arenda tegelikku elu ja isiklikku pühendumist.
Advendiaeg on perekonna sisemiste sidemete tugevdamise aeg, sest ka perekond on eelkõige religioosne ühendus – seotud taevas. Siinpoolsuses rännates oleme vaid poolel teel – kulgemisel, mida proovitakse kui kuldmünti teeröövli hamba all küll tülide, väsimuse, tüdimuse, ükskõiksuse ja muude himudega pooleks murda. Lapsed on need, kes muudavad meie tee täiuslikuks. Nad peegeldavad meid endid, meie usku ja veendumust. Kuigi vanad juudalased ei uskunud teispoolsusesse nii, nagu ilmutatud tarkuses on kirjeldatud, siis ometigi leidis nende igavikuihalus vormi läbi laste ja perekonna.
Advendiaeg on ju meilegi perekonna pühadust õpetav periood aastas. Aeg, kui peame rohkem kuulama meie laste vaikseid sosinaid ja tajuma nende maailmapildi muutumist. See on ka periood, kui üritame lastele selgitada, et usk Jumalasse (päkapikkudesse, jõuluvanasse või põhjapõtra) ei ole see, kuidas sa Jumalast mõtled, vaid see, kuidas sa käitud, kui sa temast ei mõtle.
Seega pole ka advendiajal sobilik kõvasti ja väheusutavalt räusata kahel-kolmel kulunud noodil, vaid pigem on õige uurida meie eneste peegeldusi laste silmades. Innustada neid mitte poolel teel tammuma jääda, huulil võõrad sõnad, vaid minema edasi sealt, kus õpetussõnad muutuvad innustavateks teeviitadeks edasisele rännakule.
Jaan Tepp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)