Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tunnustus pühendunud teenimise eest

27.09.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tartu Pauluse kirikus toimunud kirikukongressil selle aasta mais anti Urmas Orasele üle aasta õpetaja tiitel. Kätlin Liimets

Tänavusel vaimulike konverentsil aasta vaimulikuks valitud Urmas Oras oli enda sõnul tunnustusest jahmunud. Enda arvates ei vasta ta nimelt mitte ühelegi kandidaatidele seatud kriteeriumidest. „See oli löök allapoole vööd,” kinnitab Oras ning kahetseb, et ei jõudnud ise valimiste ajaks kohale. Ta soovinuks nimelt oma hääle anda vastaskandidaadi poolt.

Millega seletada siis sellist tunnustust? Praost Ants Tooming selgitab, et Tartu praostkond pidas Orase kandidatuuri ülesseadmisel silmas tema pikaajalist ustavat teenimistööd kogudustes ja Tartu hooldekodus. „Aastaid on ta praktiliselt igal nädalalõpul abistanud vaimulikul teenimisel paljusid Eesti kogudusi,“ lisas praost.
Mullu võttis Oras enda peale aga õpetajata jäänud Palamuse koguduse teenimise ning on seal praosti sõnul teinud armastusväärselt tublit ja eeskujulikku tööd. Et aga lähemalt aimu saada, mille poolest kolleegid teda võisid esiletõstmist väärivaks pidada, otsustasin ise asjaosalisega kohtuda.

Ärkamisest puudutatud
Alustuseks jutustab Oras oma noorusest Tartus 1970. ja 1980. aastatel. See oli aeg, mil Eesti kirikuelus võis märgata elavnemist. Paljude tolleaegsete noorte jaoks oli nõukogude reaalsus sügavalt vastumeelne ning ideoloogiliste alternatiivide otsingul jõudsid mõnedki neist ristiusuni. Vabakirikutes aga leidsid aset noorte ärkamised.
Mis puudutab Orast, siis enda sõnul sai ta kodust tugeva isamaalise kasvatuse, kuid usuasjadest eriti palju juttu ei tehtud. Tõsi, ta oli väikelapsena ristitud ning käinud koos vanematega jõulukirikus ja surnuaiapühadel.
Keskkooliajal tundis Oras huvi siiski pigem idamaiste usuliste õpetuste ja parapsühholoogia vastu. Kord sattus ta aga metodisti kirikus toimunud noortekontserdile ning varsti pärast seda sõbra kutsel Tartu Kolgata baptistikoguduse noorteõhtutele.
Järgnes käest kätte levinud põrandaaluse vaimuliku kirjanduse uurimine. 19. detsembril 1979 jõudis kätte päev, mil Urmas Oras võttis Kolgata kirikus vastu kutse eestpalvele ja andis oma elu Jumalale. „Läksin nagu lennates koju. See oli elamus, mis mõjutas kogu minu olemust,“ meenutab ta.
Äratuskristlus on Orasele siiani südamelähedane, ent Kolgata kogudusega ta tollal siiski ei liitunud. Üheks põhjuseks oli vastumeelsus uuestiristimise ees, mis oleks mõjunud solvavana vanematele, kes ta juba lapsena olid Jumala kätte usaldanud. Siis aga juhtus, et ülikoolis eesti filoloogiat õppides sai Oras tuttavaks oma tulevase naisega Janika Orasega, kellest on nüüdseks saanud tunnustatud rahvaluuleteadlane. Oli loomulik, et abielu peab algama kristliku laulatusega ning seetõttu läks noorpaar leeri Tartu Peetri kogudusse. Edaspidigi käidi seal jumalateenistustel ja lauldi noortekooris.

Soomlaste toel kirikutööle
Laulva revolutsiooni ajal avanesid uued võimalused jumalariigi töös. Tollal kirjandusmuuseumis rahvaluule arhiivi juhatajana töötanud Urmas Oras lõi aktiivselt kaasa Eesti Kristliku Liidu Tartu osakonna tegevuses. Samuti võttis ta osa esimesest usuõpetajate kursusest ning tegutses seejärel pühapäevakooli õpetajana Äksis.
Peagi hakati ka Soome kiriku toel korraldama mitmesuguseid töötegijate koolitusi. Oras tõmmati kaasa suuresti seetõttu, et ta oma eriala tõttu oskas hästi soome keelt. Ta on kursustel kaasa aidanud tõlgina ning ka ise käinud Soomes õppimas religioonipedagoogikat ja hingehoidu. „Tunnen end suure tänuvõlglasena Soome kiriku ees,“ kinnitab Oras. Kõigele lisaks on ta Soomest leidnud ka palju häid sõpru. Eriti head kontaktid on kujunenud lestadiuslastega Rauhan Sana liikumisest. Lisaks isiklikule läbikäimisele on Oras osa võtnud nende iga-aastastest kokkutulekutest (seurat) ja eestindanud äratus­kristlikku kirjandust.
Juba 1991. aastast oli Oras asunud õppima ka usuteaduse instituudis. Niisiis kujunes kirikuga seotud tegevuste koormus nii suureks, et ta otsustas 1992. aastal tööst kirjandusmuuseumis sootuks loobuda.

Kogudusi teenimas
Diakonõpetajaks ordineeriti Oras 1993. aastal. Pikemalt on ta teeninud Äksi kogudust, millest on siiamaani jäänud väga soojad mälestused. Oras meenutab, et esialgu oli koguduseelu üsna tagasihoidlik. Kui ta kuulutas välja esimese noorte piiblitunni, ilmunud kohale vaid kaks eakat naisterahvast ja üks nooremapoolne mees. Peagi aga hakkas kirikuliste arv kasvama. Meeldejäävateks kujunesid ekskursioonid mööda Eestimaa kirikuid ning kontaktid äksilastega on jäänud siiani püsima. Samuti meenutab Oras hea sõnaga Torma kogudust, mille hooldajaõpetajaks oli ta ligi kolm aastat. Tänini aitab ta abiõpetajana teenida aga Tartu Soome kogudust.
Lisaks sellele tegutses Oras aastaid Tartu praostkonna vikaarõpetajana ning on seetõttu käinud vastavalt vajadusele teenimas erinevaid kogudusi. Et ta enda sõnul ei oska ametivendade palvetele ära öelda, oli vabu pühapäevi haruharva.
Vikaarõpetaja töö oli meeltmööda, kuid kogetu tekitas mõnikord nukraid mõtteid. Eriti kogudustes, kus oma vaimulik puudub, oli inimestel kirikus käimise harjumus kadunud. Näiteks Palamusel tuli ette, et peale organisti ja kahe kirikumehe rohkem osavõtjaid jumalateenistusel polnudki. Praegu on Oras selle koguduse hooldajaõpetaja kohused enda peale võtnud ning sealgi on nüüd mõningast elavnemist märgata. Ta kurdab ainult, et ajapuudusel piirdub tema töö Palamuses jumalateenistuste, vaimulike talituste ja iganädalaste piiblitundidega.
Olukorra parandamiseks meie kogudustes oleks Orase hinnangul hädasti vaja rohkem töötegijaid, kuid neid pole kusagilt võtta. Enda puhul kurvastab Orast see, et temagi töö pole kuigi palju nähtavat vilja kandnud – usule tulevad vähesed ning leerilastestki on vaid üksikud kiriku juurde jäänud.

Hingehoidja
Märkimisväärse osa oma elutööst on Oras teinud aga kaplanina Tartu hooldekodus. 1994. aastal asus ta seal tegutsema vabatahtliku hingehoidjana, järgmisel aastal hakkas palka saama ning 2009. aastast töötab täiskohaga.
Kaplanitöö on mitmekesine, lisaks kirikutundide ja vaimulike talituste pidamisele ning huvitegevuses kaasalöömisele tuleb Orasel tegemist teha ka asjaajamisega. On kahju, et kõige muu kõrval ei jää piisavalt aega klientidega suhtlemiseks. Hooldekodu elanikke on nimelt tervelt 170 ja nad vahetuvad päris sageli. Hea, kui enamikku nägupidi tunned.
Paljud neist, kes kaplaniga soovivad juttu teha, pole usuinimesed. Oras rõhutab, et hingehoidja pole uskupööraja, kes püüab jutu esimesel võimalusel Jumalale viia. Pigem vesteldakse sellest, mis on inimesele oluline, vaimulik saab vajadusel nõu anda või tuge pakkuda. Ometi on Orase töö kõrghetkedeks need, kui teda tänatakse Jumala juurde juhatamise eest. On olnud ka juhtum, kus keegi varasemalt kirikukauge vanainimene soovis saada ristitud, kuid suri enne kokkulepitud päeva. „Tema omastele oli hea meel öelda, et ta tahtis saada ristitud ja sai nüüd rahusse,“ meenutab Oras.
Hooldekodu jutuajamised pakuvad palju ka kaplanile endale, sest mõnedki vestluskaaslastest on sügava hingeeluga ning suured tarkuse ja energia allikad. Taoline oli näiteks üks oma koguduses kõrgesti austatud Jehoova tunnistaja, kes meelsasti Orasega mõtteid vahetas. Eriarvamused usuasjades ei tulnud seejuures kunagi jutuks. Rõõm on ka kohata hooldekodus varasemalt tuttavaid kirikuinimesi ja õppida tundma uusi usklikke.
Jutuajamise Orasega katkestab ametialane telefonikõne. Üsna pea pärast seda kiirustab ta juba linnast välja matust pidama. Vestluse käigus olen hakanud aga vististi hoomama, mida ametivennad Urmas Orases hindavad: vastutulelikku ja inimlikku suhtumist, tagasihoidlikkust, töökust, tõsist pühendumist evangeeliumi kuulutamisele ja ligimeste teenimisele. Ja on igati kiiduväärne, et temasuguseid tõsiseid töömehi tunnustada märgatakse.
Rain Soosaar

Urmas Oras
EELK aasta vaimulik 2017
Sündinud 2. mail 1960
Ordineeritud 7. aprillil 1993
Äksi koguduse õpetaja 1993–2009
2009–2016 Tartu praostkonna vikaarõpetaja
Teeninud ka Tartu Soome (alates 1994), Torma (1995–1998) ja Palamuse kogudust (alates 2016)
Septembrist 2009 Tartu hooldekodu kaplan
Abielus, kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)