Tunnustamisest

Veidi üle 40 päeva Kanada eestlaste hulgas on andnud palju mõtlemisainet. Kaugelt paistab ka oma maa ja rahvas ning oma kirik veidi teises valguses.
Vaid mõni vajutus arvutiklahvidele ja Eesti lehed ja isegi raadioprogrammid on siin kaugel mu silmade ees ja kuuldekaugusel. Temperatuurid seal ja siin on väga erinevad. Siin täna 18 kraadi sooja, särav päike ja värvikirevad puud. Ka inimeste näoilmed on erinevad. Olen imestanud siin väga paljude rõõmsate nägude ja tänulikkuse üle.
Osa EELK vaimulikke arutleb täna selle üle, kas ja kuidas peaks kirik oma töötegijaid tunnustama. On neidki, kes väidavad, et me üldse ei hooli ja võrdlevad kiriku juhte kindraliga, kes oma sõdurid on unustanud mõttetusse kohta surema, ja neidki, kes leiavad, et tänulikkust ja tunnustamist on palju.
Olen siin, Kanadas kohanud üllatavalt palju naeratavaid nägusid ja kuulnud lõpmata palju tänusõnu. Isegi tervisejooksu tegevad inimesed ütlevad siin sulle suure tänu, kui sa neid märgates kõnniteel neile ruumi teed. Kui naeratad kellegi jalutaja koera nähes, saad vastutasuks väga avala naeratuse. Ja kui palju tänulikkust on siin kirikutes! Kui palju on neid, kes tulevad ja ütlevad midagi head ja see ei ole lihtsalt «aitäh», vaid pea alati käib selle juurde lühike selgitus, mille eest tänulikud ollakse. Kõiki siin enne mind töötanud EELK vaimulikke meenutatakse väga hea sõnaga. Jaan Nuga, Rein Schihalejevit, Arho Tuhkrut, Joel Luhametsa ja ka lühemat aega abis olnud Enn Auksmanni. Ollakse väga tänulikud selle suhteliselt lühikese ajaga tehtud töö ja hooliva suhtumise eest.
Olen täiesti seda meelt, et kirikuvalitsus ja praostid peaksid senisest enam olema tähelepanelikud kiriku töötegijate suhtes. Viljandi praostkonna viimaste aastate sinoditel oleme välja andnud praostkonna aasta vaimuliku, juhatuse esimehe, töötegija ja kiriku sõbra aunimetusi ning elutöö preemiat. Sellel on alati olnud ka kohaliku meedia tähelepanu. Ka mitu teist praostkonda on välja mõelnud oma tunnustamisviisi. Kirikuvalitsus on piiskopi eestvõtmisel esitanud sügisesele Kirikukogu istungile uue autasude seaduse. See kõik on vajalik. Avalik tunnustamine teeb head ja innustab teisigi.
Teisalt pole ju tegemist ühesuunalise maanteega. Kriitikat praostide ja kirikuvalitsuse aadressil on teisest suunast tulnud ikka ja jälle. Kui tihti oleme aga kuulnud või öelnud tunnustavaid sõnu? Imestame, et juhid väsivad. Kriitika ja tunnustuse puudus väsitavad ka juhte. Malle Pärn kõneles kord loo mägrapojast, kes hirmunult ja ülierutatult jooksis ema juurde ja ütles, et jõest vaadanud talle vastu üks hirmus koll ja raputanud tema poole isegi rusikat. Ema juhtinud poja tagasi jõe äärde ja käskinud tal vette vaadates veidi naeratada ja käppa lehvitada. Ennäe imet – jõeveest naeratas keegi vastu ja lehvitas toredasti käppa ka.
Olen veendunud, et paljudel kiriku töötegijatel EELKs on põhjust olla väsinud ja vahel ka tusameelne. Aga kui vaatame üles ja jääme mõttesse, siis leiame ehk ka palju põhjust olla tänulik ja rõõmustada. Tunnustuse ja tänusõnade ootamine võib väsitada, aga samas võiks neid oodates kasutada aega selleks, et minna ja öelda tänusõnu teistele ja tunnustada neid, kes sinu meelest on seda väärt.
Kui paljud meist teavad midagi pastor Ernst Jaeschest? Ta töötas 17.09.1899 –12.10.1932 (33 aastat) Häädemeeste koguduse õpetajana. Eriliseks tegid selle mehe tema headtegevad käed ja kaastundlik süda. Inimesed, keda ta puudutas, said terveks. Ta olnud vigase eesti keelega sakslane, aga tema hoolimine ja tervendav puudutus tegid temast armastatud kirikuõpetaja. Kohalik arst saanud aga sellise vaimuliku peale kadedaks ja kaevanud ta kohtusse kui kutseta ravija. Kohus mõistis mehe õigeks, aga heade kätega vaimulik lahkus Häädemeestest Tartusse pensionipõlve veetma.
Õige tunnustus annab jõudu, paneb silmad särama ja mõjub tervisele hästi! Kadedus ja kirumine väsitavad.
Pax et bonum! Rahu ja headust!
Jaan Tammsalu, assessor