Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tunnistagem usku tegudega

25.05.2016 | | Rubriik: Arvamus

«Kui kirik toimib, on see kõige vapustavamalt, hämmastavamalt, erakordsemalt kaunis kogukond maa peal. Ta tervendab, ta kujundab ümber, ta armastab ja ta muudab ühiskonda.» See Canterbury peapiiskopi Justin Welby öeldu võtab hästi kokku selle, mis mindki pärast leeris käimist koguduse juurde jääma veenis. Vahel jääb kirik sellest ideaalist kahjuks õige kaugele. Seda enam väärivad esiletõstmist kristlased, kes oma usust ka tegudega tunnistust on andnud.
Hiljuti juhtusin näiteks lugema Ameerika kveekeri John Woolmani (1720–1772) elulugu. See mees võttis tõepoolest tõsiselt mõtet, et iga inimest tuleb armastada nagu iseennast. Ta astus jutlustes välja vaeste kaitseks ning oli esimesi kristlasi, kes avalikult kritiseeris orjapidamist. Aga enim tähelepanu pälvis Woolman oma eluviisiga.
Talle läks hinge see, et postipoisse ja ka hobuseid tavatseti hoolimatult kohelda. Niisiis vältis Woolman postitõllaga sõitmist ja käis oma pikkadel jutlustamisretkedel jala. Tal oli tavaks kanda värvimata riideid – väidetavalt selle tõttu, et riidevärvide tegemisel kasutati orjade tööjõudu. Samal põhjusel ei söönud ta hõbenõudest. Tulusast töökohast aga loobus, sest ei tahtnud teha tegemist inimeste müümisega.
Hoolimata sellest, et Woolman mõnelegi veidra mulje jättis, suutis ta muuta ühiskonnas valitsevaid hoiakuid. Räägitakse näiteks, et kord ühe usuvenna juures õhtusöögil viibides taipas ta äkki, et majateenijad olid orjad. Woolman lahkus sõnagi lausumata, mispeale otsustas vapustatud majaperemees nad vabaks lasta.
Tänapäeval on orjapidamine ja inimkaubandus keelatud, aga pole muidugi kuhugi kadunud. Ka palgatöötajate ekspluateerimine on mõnikord nii hull, et nende elu pole orjade omast palju parem – eeskätt muidugi Kolmanda Maailma maades, aga kohati meilgi. Teame hästi, et paljud inimesed elavad masendavas vaesuses ning nende huve, väärikust ja õigusi ei peeta mikski. Põgenike saatuse vastu tunneme pahatihti huvi ainult siis, kui on karta nende Euroopasse pürgimist. Ka kristlaste seas näib sageli valitsevat sellise olukorraga leppimise vaim.
Tõsi, meiegi kirik võib uhkust tunda töö üle, mida kogudustes tehakse õiglase kaubanduse või toidupankade töö toetamisel, kuid see ei ole pälvinud väärilist avalikku tähelepanu. Näib kahjuks, et meil Ida-Euroopas seostub kristlus paljudele ainult seksuaalmoraali ja identiteediküsimustega. Jõukates lääneriikides räägitakse kirikus sotsiaalsest õiglusest ja ligimeste aitamisest rohkem, ent Woolmani-suguseid annab sealgi tikutulega otsida.
Küllap saavad kristlased piisavalt hästi aru, et liigne pühendumine ligimestele võib ohtu seada nende ülima eesmärgi korraldada endale juba selles elus võimalikult mõnus äraolemine. Karta on, et kord peame selle pärast aru andma, nagu rikas mees vaese Laatsaruse mõistuloos (vt Lk 16:19–31).
Praegu ei peaks aga imeks panema, kui hoolimata meie veenmistööst inimesed uskuda ei taha, et kirikus midagi erilist on.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)