Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tunnistada Kristust inimeste ees

17.10.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Oleme tulnud pika maa suletud ühiskonnast vaba sõnaga ühiskonda ning saanud aastaid katsetada piiramatut sõnavabadust. Kuigi oleme kiired õppijad, võib siiski mõni asi võtta kordades kauem aega, kui oleme arvestanud. Tundub, et nõnda on ka sõnavabadusega. Juba mõnda aega võime jälgida avalikku diskussiooni netikommentaaride osas. On arutatud, kui haiget peab keegi saama, et saaksime ühiselt aru, kust läheb sõnavabaduse piir. On ainult hea meel, et on julgeid inimesi, kes on otsustanud tõmmata maha selle joone, kust enam üle astuda ei tohiks. Kuid kas piiramatu sõnavabaduse aeg on nüüd läbi? Kas pendel on tegemas liikumise teise äärde? Kas jõuame jälle sinna, kus iga kirjutis vaadati eelnevalt sisu poolest üle ning keegi tegi otsuseid, kas midagi tohib avalikult ilmuda või ei ole sobilik?
Avaliku elu tegelased, kelle hulka kuuluvad kindlasti ka kõik vaimulikud, on elanud teadmises, et iga avalikult öeldud sõna või kirjutatud rida võetakse terava kriitika alla. Kriitikat ei tohiks ju karta, kuid üks asi on kriitika ning teine asi on lihtlabane rünnak. Paraku olen kohanud mitmeid inimesi, kes jätavad oma arvamuse avaldamata, et säästa ennast selliste rünnakute eest. Parem on vaikselt oma asja ajada. Kuid need, kes siiski julgevad sõna võtta, peavad arvestama võimalusega, et neid ka rünnatakse. Ja sageli tehakse seda anonüümselt, peites ennast nime taha Eesti Mees või Arvaja. Paistab, et täna on siin siiski väike mõra anonüümsuse müüri löödud ning osale kommentaatoritest endalegi üllatuseks on nende päris nimed avalikuks tulnud.
Mingil hetkel võis ka Eesti Kiriku online-versioonis avaldada kommentaare. Kas neid sai teha ka anonüümselt, seda paraku ei mäleta. Küll aga kinnitab EK toimetus, et kommenteerimise võimaluse lõpetas toimetus ära üsna samadel põhjustel, mille ees seisis ka Postimees. Eesti Kiriku moderaatorid lihtsalt ei suutnud eemaldada inetuid ja ründavaid kommentaare. Nii sündis otsus, et netikommentaari keskkond tuleb sulgeda. Nüüd on Eesti Kiriku toimetiste ja artiklite kohta võimalus oma arvamust avaldada Facebookis, kuid siis juba oma nime alt.
Kuid miks ikkagi armastame anonüümselt oma arvamust välja öelda? Miks oleme oma sõnavõttudes just siis kõige teravmeelsemad, kui me sellele oma nime alla ei pane? Ja kas anonüümne mõtete avaldamine on alati taunitav?
Võib-olla on anonüümse arvamuse avaldamine olnud ellujäämiseks vajalik ning saanud meile loomulikuks. Mäletan sügavast nõukogude ajast, kui põnev oli leida mõnel hommikul aiamüüri pealt sinna öö kaitsva varju all tekkinud tekst „Eesti vabaks!“. Tavaliselt ei elanud see tekst päeva üle ning hoolsad linnatöölised katsid kirja juba lõunaks värviga. Kuid selle nägemine tekitas alati ärevust ja teatud värske õhu liikumist. Kes oli see julge kaasmaalane? Kas ta jäi oma teoga vahele või õnnestub tal oma mõtteid edaspidigi müürile maalida? Selline sündmus tegi rahvuslikult meelestatud nooruki südame soojaks ning oli tunne, et päiksekiir jõudis halli päeva. Kuigi neid, kes sellele loosungile oleks heal meelel oma nime alla kirjutanud, võis olla palju, ei teinud me seda ometi. Jäime parema meelega anonüümseks. Ning ilmselt oli see õige otsus. Kirjutajad jäid anonüümseks, kuid olid anonüümsuse kaitsva varju alt märku andnud oma mõtetest ja protestist.
Praegu me ei vaja ellujäämiseks sellist varjatust. Varju tahetakse jääde teistel põhjustel. Sageli ei luba meie ühiskondlik positsioon välja öelda seda, mida tegelikult tahaksime.
Kuid anonüümsuse mugava kaitsevarju taha peitmist ei pea alati otsima kaugelt. Vahel on väga mugav olla anonüümne kristlane. Kas me oleme valmis alati ja igas olukorras tunnistama, et oleme kristlased, või kasutama enda kohta sõna usklik? Kas oleme valmis seda tegema ka oma isiklikus elus, lähimas sotsiaalses keskkonnas? Kui sageli oleme valmis avalikus söögikohas lugema söögipalve või diskussioonides kaitsma kristlikke väärtusi? Või punastame, kui küsitakse, kas meie ka oleme kristlased, ning tunnistame, et vahel jah käime kirikus, aga meil on ikka ka oma isiklik arvamus, mis sageli ei lähe kirikus kuulduga kokku.
Usun, et siin saame kõik olla heaks eeskujuks üksteisele ning üksteist kinnitada Kristuse sõnadega: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ (Mt 10:32). Seega ei ole alati ja igas olukorras anonüümsus see parim lahendus.
Lust.Valdo

 

 

 

 
Valdo Lust,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)