Esileht » Arvamused » Artikkel »

Tunnipalved – kohtumine Jumalaga

04.06.2008 | | Rubriik: Artikkel

Käesoleval aastal täitus Rakvere Kolmainu kogudusel 310. aastapäev.

Aastapäeva tähistati nii kolm­ainupüha piduliku jumalateenistusega emeriitpeapiiskop Kuno Pajula osavõtul kui püha eelõhtul toimunud konverentsi ja õhtupalvusega.
Sündmusele pühendatud konverentsi teema oli ajendatud kiriku tänapäevastest vajadustest ja suundumustest. Vajaduste all peame silmas uut jumalateenistuste käsiraamatut, mida tuleb tundma õppida nii vaimulikel kui kogudustel. Ja suundumustest lähtuvalt inimeste kasvavast huvist «aegade pühitsetud» palvetraditsioonide vastu, kui õpetaja Enn Kivinurme sõnastust kasutada. Nii sai konverentsi teemaks liturgiline palvetraditsioon ja pealkirjaks «Tunnipalved eilsest tänaseni».
Meie uus kirikukäsiraamat sisaldab nelja tunnipalve korda hommikuks (laudes), keskpäevaks, õhtuks (vesper) ja enne päeva lõpetamist (kompletoorium). Oluline on teada, et tegemist ei ole mingi äsja avastatud või loodud praktikaga, vaid iidse kristliku palvetraditsiooniga, mille valgustusajastu aegne ebakristlik ratsionalism on paljude luterlike kirikute jumalateenistuslikust elust välja tõrjunud.
Tänu juurte otsimisele ja n-ö allikate juurde tagasipöördumisele on tunnipalve traditsioon saanud taas eluõiguse ka luterlikes kirikutes nii koguduse ühispalvusena kui kristlase isikliku palvena.
Kristliku tunnipalve ajaloost
Konverentsi esimese ettekande pidas Rakvere koguduse emeriitõpetaja Enn Kivinurm, kes kõneles sünagoogi palvustest kui kristliku tunnipalve­traditsiooni eeskujust. Olid ju Jeesus ja apostlid juudid, kelle palveelu oli tihedalt sünagoogi palvustega seotud ja nii nende vaimsuse kui hilisema kristlaste palvetraditsiooni tundmiseks on sünagoogi palvuste tundmine oluline. Enn Kivinurm on tõlkinud enamiku sünagoogi palvustest heebrea keelest eesti keelde ja iis­raeli palvetraditsioonidega väga sügavuti tegelnud.
Õpetaja Tauno Teder kõneles kristlike tunnipalvete ajaloolisest kujunemisest apostlikust ajajärgust kuni 20. sajandi teise pooleni, osutades olulisematele reformidele, mis nimetatud palvetraditsiooni on kujundanud. Nüüdseks on õhtumaise kiriku nii katoliiklikus kui anglikaani ja luterlikus harus jõutud üsna sarnase palvekorrani, mis lähtub suuresti Vatikani II kirikukogu tulemusel tehtud reformidest.
Praost Enn Auksmann kõneles tunnipalvete võimalikust rakendusest tänapäeva kristlase isiklikus vagaduselus ja sellest, kuidas see iidne vaimulik traditsioon saab inimest aidata kasvamisel usus ja Jumala tundmises. Kõlama jäi mõte, et tegelikult on palju meie endi teha selleks, kuivõrd me kasutame neid rikkusi, mida kirik läbi kahe aastatuhande on meieni kandnud, kuivõrd me sellest määratult suurest pärandist ammutame, mis ustavaid kristlasi ja jumalariigi töölisi on sajandeid kandnud.
Jumalaga kohtumise paik
Selleks pole meie kirikus kohustust ei vaimulikel ega ilmikutel, kuid Jumalat igatsev süda ei saa ilma palveta ja on raske leida paremat Jumalaga kohtumise paika kui tunnipalve, Kristuse ja Tema kiriku ühine palve. Püha Benediktus on tunnipalvet nimetanud Jumala enese tööks – opus Dei – ja sääraselt parimaks Jumalaga kohtumise paigaks.
Eesti keeles ei ole seni lääne kiriku tunnipalvete raamatut välja antud. Kuid selle nimel on üha intensiivsemalt tegutsetud ja lootus on, et peagi näeb see kunagi vaimulikele kohustuslikuks kasutamiseks olnud ja ilmikkristlastele palverikkust pakkunud palveraamat ka maakeelsena ilmavalgust. Seni tuleb leppida kas võõrkeelsete väljaannetega või kasutada huviliste tõlgitud eestikeelseid prinditud tekste, mida on võimalik siit-sealt ka leida.
Kolmainupüha eelõhtu palvus lõpetas 17. mai kui tunnipalvetele pühendatud päeva Rakveres. Praost Avo Kiir jutlustas pühima kolmainsuse saladusest, ühine psalmilaulmine ja palveosadus juhtis kauni kogemuseni palvest kui elavast osadusest kaaskristlaste ja kolmainu Jumalaga.
On hea teada, et meie Jumal ei ole kauge ja kättesaamatu, vaid igale palvetajale leitav. Ja seejuures on hea teada, et kirik ei jäta kedagi «palvehätta», vaid annab igatsevale südamele ka vahendid, millega võib julgelt nii oma palvekambris kui pühakojas Jumala ees seistes Temaga kõnelda.

Tauno Toompuu,
Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

9 Kommentaari artiklile “Tunnipalved – kohtumine Jumalaga”

  1. Enn ütleb:

    Paraku võib sagedasti näha, kuidas need, kes väidavad, et palvetavad kogu aeg, ei palveta mitte kunagi.

     

    See on just nii, nagu joodiku jutt, et ta võib kohemaid joomise maha jätta, aga tegelikult ei tee seda mitte iial.

     

    Jah, ka mina olen kohanud inimesi, kes elavadki lakkamatus palves. Aga enamus meist vajab siiski teatud aegu, rütmi ja sisemist distsipliini. Ega Jumal ilmaasjata ole muuhulgas ka aegade rütmi loonud.

     

    Muidugi võib juhtuda, et mõni on targem kui Jumal ja tal pole miskit ei ööst ega päevast, suvest ega talvest …

  2. Anonüümne ütleb:

    Mis on palvetamise mõte?

  3. Harri Kingo ütleb:

    Eks või kohata neid, kes palvetavad kindlatel aegadel ja neid, kes tõesti elavad Jumalas ja lasevad Jumalal endas elada, kes nagu ei palvetagi. Nagu on ka neid, kes palvetavad juhuslikult või harva.

    Pole mingit ühtset raami, normi, eeskirja, mis oleks see üks ja õige. Nagu pole taevas pilve, mis oleks see üks ja õige pilv ja mille sarnased peaks olema kõik teised pilved. Igaüks vajab ja teeb veidi omamoodi. Ja see pole halb ega hukkamõistetav, vaid paratamatu.

    Jah, üldreeglid on vajalikud, kuid on vajalik ka indiviidi isiklik vabadus nende üldiste reeglite raames.

  4. Margot ütleb:

    Palvetamine on Kõige võimsam Jumalaga koos olemise viis ja küll on hea, kui seda tehakse ka kirikus ja õpetaja eestvedamisel, sest mis seal salata, luterliku kiriku traditsioonis kasvanud inimestel puudub väga sageli oskus iseseisvalt palvetada. Kasutatakse erinevaid ettekirjutatud palveid, et saada hädakorral kontakt Jumalaga, kuid vabas kõnes ja valjul hääälel teiste keskel palvetamine pole veel harjumuseks saanud. See puudutab tavausklikku, kes on kokku puutunud üksnes luterliku kirikuga. Uskuge mind, see on reaalsus.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)