Tunnen end maal rohkem jumalalapsena

29.06.2007 | | Rubriik: Määratlemata

15. juulil tähistab Hageri koguduse
õpetaja praost Jüri Vallsalu 50. sünnipäeva. Sel puhul sai juubilariga tehtud
järgnev intervjuu.

Jüri Vallsalu jaoks ei ole vahet, kas inimene tegeleb teaduse või usuga. Mõlemad tegevused on ajendatud soovist näha seni nähtamatut, tunda tundmatut, sõnastada sõnastamatut.
Jüri Vallsalu jaoks ei ole vahet, kas inimene tegeleb teaduse või usuga. Mõlemad tegevused on ajendatud soovist näha seni nähtamatut, tunda tundmatut, sõnastada sõnastamatut.

Millisest kodust oled pärit?

Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud helged
mälestused. Turvatunde andis lihtne maakodu ema, isa, vanaema, kahe venna ja
õega. Koduküla oli suhteliselt väikene, kuid siiski piisav, et tekiks
meie-tunne. Mängud ja töö käisid käsikäes.

Räägi oma haridusteest.

Kooliteed käisin kaheksa esimest aastat
Ääsmäel, edasi Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis. Pärast sõjaväge
jätkasin õpinguid Usuteaduse Instituudis, mille lõpetasin 1986. aastal. Viimase
perioodi sisse jäävad ka paariaastased õpingud Helsingi Ülikooli teoloogiateaduskonnas.
Ka hiljem olen püüdnud ikka raamatuid lugeda, silmi lahti hoida ja seda kõike
endaga sobitada.

Miks teoloogia? Kes/mis mõjutasid sellist valikut tegema?

Usk Jumalasse on mind juba maast madalast
erutanud. On väga põnev mõelda nende asjade peale, mis on praegu meie silme
eest veel varjatud. Minu jaoks ei ole olulist vahet, kas inimene tegeleb
teaduse või usuga. Mõlemad tegevused on ajendatud vägevast soovist näha seni
nähtamatut, tunda tundmatut, sõnastada sõnastamatut. See, et sellel teel on võimalik
ajaloos edasi liikuda, annab tegevusele mõttekuse ja elujõu.

Vaimuliku ametisse tõi mind omamoodi juhus.
Jumal sai mind kätte. Olin õppinud ehitustööde juhtimist. Valmistusin minema
sõjaväkke. Siis sain kirja Usuteaduse Instituudi toonaselt dekaanilt Ago
Viljarilt, kes pani südamele, et mõtleksin vaimuliku ameti peale kirikus.
Küllap ta oli kuskilt kuulnud, et kirik mind huvitas. Kutse põhjendus oli
veenev, kirikuõpetajaid ei jätkunud piisavalt. Vanad töötegijad kadusid, noori
tuli sel perioodil peale päris vähe. Oli reaalne oht, et olemasolevad kogudused
jäävad teenimata.

Vaimulikest eeskujudest nimetaksin Toomas
Pauli, kelle mõtteselgust ja lugemust olen alati imetlenud. Ta oli mulle
olulistel hetkedel rohkem kui õpetaja. Vaimuliku tee alguses üheskoos eksida ja
meelt parandada on võimaldanud aga Joel Luhamets, kelle puhul pean eriti
oluliseks seda, et ta ei püüa näida, vaid on siiras ja avatud.

Mida tähendab Sinu jaoks olla vaimulik, olla kristlane?

Vaimulikuks olemine tähendab minule
ennekõike kahte asja: elurõõmu ja teenimist. Elurõõmu sellepärast, et vaimulik
amet lausa kutsub vaatama nähtamatutele asjadele. Inimesele olulisemad
väärtused nagu armastus, rõõm ja rahu on oma olemuselt vaimulikud. Need on Püha
Vaimu annid, millest osasaamiseks ei piisa ainult teada võtmisest, selleks on
vaja ka valikut ja pühendumist. Teenimine, lihtsustatult, tähendab aga selle
rõõmu jagamist teistele omasugustele.

Kirikuõpetaja on meie oludes küllap rohkem
seisus kui elukutse. Paljude ametitega on nõnda, et pärast päevatööd võid olla
kes ja kus tahes. Kirikuõpetaja nii ei saa. Inimesed, kes ise ei pruugi kirikus
käia, jälgivad väga suure kiivusega, milline on kirik ja millised
kirikuõpetajad. Minule isiklikult, õnneks, ei tähenda see suurt traagikat. Mu
huvid ja temperament aitavad kirikuõpetajaks olemisele pigem kaasa.

Kirikuõpetaja üks olulisemaid ülesandeid on
pidada jumalateenistusi. Luterlikus kirikus on jumalateenistus koguduse elu ja
osaduse keskmeks. See on tohutult vägev fenomen. Meie kirik on sõna-keskne.
Jumalateenistus tähendab sõnaga teenimist. Ka sakrament on mõistetav sõna
kaudu. See aga omakorda annab sõnale erilise kaalu ja kirikuõpetajale erilise
vastutuse.

Mida mõtled sellest ajast, milles täna elame?

Segane aeg. Rahast on saanud tänane jumal.
Iga võimalus raha tegemiseks on justkui ette pühaks kuulutatud. Esikohal ei ole
mitte inimene, vaid äri. Selline valdavalt rahale orienteeritud ajastu ei saa
aga kaua kesta. Me ei ela ju üksnes leivast.

Näen ääretult suurt vajadust eesti aja- ja
kultuurilugu uuesti läbi mõtelda. Kiriku koht selles on liiga tendentslik. See
ei ole aus. Muinaseestlaste idealiseerimine ja ristiusu tulek «tule ja mõõgaga»
on ideoloogia, mis sobis ehk valgustusaegsesse võitlusse võõraste
valitsejatega, nõukogude ajal kujundati see relvaks, aga sellel ei tohiks olla
vabas Eestis enam sellist ainuvalitsevat positsiooni.

Oled olnud kirikuõpetajaks Eestimaa eri
paigus. Kuidas sattusid Saaremaale, Vastseliina, Tallinna?

Kõikidesse kogudustesse, v.a Hagerisse, on
mind kirikuvalitsus määranud. Suured kogudused jäid ilma õpetajata ning siis
oli peapiiskopil kohustus töötegijaid hinnata ja ringi paigutada nii, et kõik
kogudused saaksid teenitud. Õpipoisina tuli alustada väiksematest.

Minule vaimulikuna on see andnud
suurepärase õppetunni ja palju kogemusi. Olen kohanud kõikides kogudustes,
suurusest olenemata, ilusat inimlikku osadust, usku Jumalasse ja ustavust.

Saaremaalt leidsid endale ka abikaasa.
Milline roll on Sinu elus abielul ja perekonnal? Kas ja kuidas on vaimuliku
amet mõjutanud perekonnaelu?

Abielul ja perekonnal on minu jaoks väga
oluline roll. Arvan, et ma olen oma iseloomult koduhoidja. Ma ei sõbrune
kiiresti, seda tähtsam on aga suhe omadega. Abikaasa ja lapsed on omad, kelleta
ma elada ei oskaks. Tunnen end oma pere ees võlglasena. Väljavabandamiseks ei
taha ma siiski vaimuliku ameti taha pugeda.

Oled nüüd ringiga Hageris tagasi, oled ju
siitkandist pärit. Kas ei olnud valus Tallinnast Hagerisse «kukkuda»?

Ma ei kukkunud Tallinnast Hagerisse, pigem
hüppasin. Olen esimene vaimulik, kes pärast nõukogude perioodi lõppu vastu
võetud kiriku uue põhiseaduse kohaselt sai kandideerida vakantsele
koguduseõpetaja ametikohale ja saada valituks. Tulin Hagerisse omal algatusel.

Ma ei salga, et kodukogudus on mulle
tähtis. Samavõrd tähtis on aga ka elamine maal. Kevad, suvi, sügis ja talv on
maal kuidagi palju vägevamad kui linnas. Tunnen end maal rohkem jumalalapsena,
sest linnamaastikud on enamjaolt inimese kujundatud.

Tunnetan küsimuse taga ka hinnangu küsimist
minu positsioonile kirikus. Karjääritegemine kirikus on ainult üks suur
illusioon.

Mida tähendab Sinu jaoks Hageri kogudus?

Kogudus tähendab mulle ennekõike siin
elavaid inimesi. Leian, et ei oleks õige piiritleda oma tööd ainult kirikusse
tulevate inimestega. Tänane kogudus võimaldab niihästi suuri ja ülevaid, hästi
organiseeritud rahvarohkeid sündmusi, aga ka väikesi sissepoole vaatavaid
osadusringe. Väga suurt rõõmu ja rahuldust pakub see, kui perekondadega tekivad
sidemed üle põlvkondade – siis, kui lapsed, keda olen ristinud, tulevad leeri,
lasevad oma abielu laulatada ja ristivad oma lapsi. Matused muidugi kuuluvad ka
siia valdkonda, aga need on seotud teistsuguste meeleoludega.

Olen rahul sellega, et koguduse
varasematele vaimulikele ja töötegijatele mõtlemine toetab minu tegevust. See
pilk ei alanda, vaid ülendab. Veel praegugi tajume vennastekoguduse
äratusliikumise positiivset vaimsust, mis siinset kirikut paari sajandi jooksul
oluliselt on mõjutanud.

Alati ei pea olemasolevat muutma. Kärsitu
muutmine tähendaks ka rahulolematust seni tehtuga. Selline kärsitus on sageli
seotud nooruse ja kogenematusega. Paari asja eelkäijatest teisiti tegemine ei
tähenda aga veel nende asjade paremini tegemist. Osa kirikuid kasutab
liturgiaid, mis pärinevad 5.–6. sajandist. Nende liturgiate elujõu taga on
palvetamine, mitte lõputu uutmine ja muutmine.

Kui vaatad tagasi möödunud 50 aastale,
siis mida tunned, millest mõtled, mida eriliselt meenutad?

Imestan. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et aeg
on nii kiiresti läinud. Meenutamiste aeg seisab loodetavasti veel kaugemas
tulevikus. Mulle meeldib väga elada! Jumal on olnud mulle armuline!

Küsitles

Aivi Sepp

Avaldatud lühendatult koguduselehest Hageri
Kirik nr 7, juuni 2007

 

TEISED TEMAST

Mees nagu Mooses

Kuigi igapäevatöö ei võimalda meil sageli
kohtuda, pean Jüri Vallsalu üheks oma parimaks sõbraks. Kunagi otsustasime, et
kord kvartalis saame kindlasti kokku. Sellest ei suutnud me aga üle aasta kinni
pidada. Nüüd kohtume peamiselt seoses tööga.

Pärast sõjaväeteenistust tuli Jüri õppima
usuteadust ja asus elama Saaremaale minu juurde. Olin saanud just Kuressaare
koguduse õpetajaks. Tol korral oli sõprusel veidi suurem kaal kui praegu, sest
kirikusse tööle tulles kaotasime suure osa sotsiaalsetest garantiidest. Kõik
hüved, mida jagati partei ja ametühingu kaudu, langesid ära, lootust riiklikule
vanaduspensionile ei olnud. Meist said ametlikud riigivastased. Sõber ja vend
olid siis olulisemad mõisted. Just siis tutvusin ma Jüriga lähemalt.

Jüri oli alandlik mees nagu Mooses, töökas
ja ustav. Ta ei häbenenud enda üle nalja heita. Oma esimeselt matusetalituselt
tulles kõneles ta piinlikku lugu oma sõnavääratusest. Valjala taluhoovilt
peremeest viimsele teele saates mainis ta, et mees on käinud sellest väravast
korduvalt sisse ja välja. Täna läheb ta aga välja ja võib-olla ei tule enam
kunagi tagasi. See «võib-olla» oli üle huulte lipsanud ja tekitas tagantjärele
nii piinlikkust kui nalja.

Mäletan korda, kui ta pidi tulema Jämajast
pühapäeva hommikul Kuressaarde jumalateenistust pidama. Mingil põhjusel aga
hommikust bussi ei tulnud. Jüri võttis jalgratta, väntas sel hommikul 40
kilomeetrit ja pidas kell 11 Kuressaares jumalateenistuse. Me ei pidanud
teineteises kahtlema. Kui oli midagi lubatud, siis tehti.

Jüri on mees, kes on valmis sõbrale valusat
tõtt ütlema, kuid ka ise seda kuulama.

Õnnistagu Jumal sind ja su peret sinu
tähtpäeval.

Sulle tänulik

Joel Luhamets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)