Esileht » Teemad » Eesti Vabariik 90 »

Tunnen end kõikjal eestlasena

06.02.2008 | | Rubriik: Eesti Vabariik 90, Persoon kaasajast

Lagle Heinla (33), E.E.L.K. Inglismaa praosti kohusetäitja, on üheteistkümne Eestist eemaloleku aasta jooksul jõudnud kodumaile mõned korrad aastas.

Lagle Heinla: muidugi olen londonlane ja elan Briti saartel. Aga ma olen ka eestlane. Me kanname kodumaad ikka kogu aeg meeles. Foto: Sirje Semm
Lagle Heinla: muidugi olen londonlane ja elan Briti saartel. Aga ma olen ka eestlane. Me kanname kodumaad ikka kogu aeg meeles. Foto: Sirje Semm

Kõikidel neil kordadel hakkab juba enne ta tulekut sõprade-tuttavate ringis kiiresti liikuma kuuldus, et Lagle on Eestis. Plaanid korraldatakse nii, et saab korragi kokku, või siis vähemalt helistada.
«See on ainus, mis mind Eesti küljes hoiab. Kui selle kallal ise teadlikult ei tööta, siis võib-olla polegi varsti seda, mis mind Eestiga seoks. Seda ma teen teadlikult ja usinasti,» ütleb Lagle, kelle viimane kodumail käik jäi jaanuari lõpunädalaisse, kuhu mahtus ka osalemine vaimulike konverentsil.
Miks nii harva koju saad?
See on alati tingitud sellest, et ma olen seal üksinda. Isegi kui me kahekesi olime (kui abiks käis Valdo Lust – toim) ei saa ju jätta kogudusi üksi ja lihtsalt ära minna. Kolm nädalat järjest puhkust võtta on täiesti mõeldamatu. Pean neid puhkusenädalaid tegema ikka jupikaupa. Kui on mingi kriisiolukord, matused näiteks, siis pole ühtki vaimulikku. Seetõttu on mu käimised alati väga lühikesed, aga ma püüan neid väga intensiivselt korraldada.
Tunned Sa Londonis Eesti järele igatsust?
Ma arvan, et see tunne on kogu aeg. Ma ei tea, kas keegi üldse suudab unustada oma kodumaa ja nii integreeruda, et tal ei ole kodumaast enam sooja ega külma. Aga enamik meist, kes me seal oleme, kogu aeg mõtleb Eesti peale, tunneme ennast eestlastena.
Kui keegi küsib, siis ma vastan, et muidugi olen londonlane ja elan Briti saartel. Aga ma olen ka eestlane. Me kanname kodumaad ikka kogu aeg meeles.
Paljudes väliseesti kogudustes on väga oluline kõikvõimalike Eesti pühade tähistamine. Kuidas Londonis?
Kogu meie elu on koondunud selle ümber, mis tähendab olla eestlane, ja veel eestlane Eestist eemal. Oleme väga orienteeritud Eestile ja eestlaste tähtpäevadele. Aga tähistatakse ka suuremaid sünnipäevi ja juubeleid. Vanematel koguduseliikmetel on kombeks siis ka vaimulik kohale kutsuda ja üritust alustatakse palvusega.
Kuidas vabariigi aastapäeva tähistate?
Eelmiste jõulude ajal tekkis Iirimaal Dublinis seltskond eestlasi, kellele korraldasin jõulujumalateenistuse pidamise. Et ma ise minna ei saanud, organiseerisin selle Londonist – teenimas käis meie reservdiakon Kalmer Kesküla. Tol teenistusel oli 40 inimest, Iirimaal töötavad eestlased.
Vabariigi aastapäeva teenistuseks 23. veebruaril sõidan ise kohale. Ootan suure huviga, kuidas see kujuneb, sest midagi niisugust pole ju varem olnud: kodumaalt eemal olles tullakse vabariigi aastapäeva puhul kirikusse Jumalat tänama selle eest, et meil on 90 aastat olnud Eesti Vabariik. Eriti huvitav on jälgida noori inimesi. Mida see tähendab vanade jaoks, seda ma tean. See on väga intensiivne, seotud paljude mälestustega Eestist ja vabariigi esimese iseseisvuse ajaga. Aga neid noori näha, kes on Eestist ära ja tulevad aastapäeva tähistama kirkusse – see saab huvitav kogemus olema.
Mida teed, kui koduigatsus peale tuleb?
Loen Eesti lehti, vaatan Eesti filme – neid on mul päris palju. Tavaliselt lähen eesti sõpradega välja. Käime pubides, meil on nn eesti pubi – koht, kus käime koos kord kuus. See kasvas välja samast igatsusest, et on vaja rääkida. Traditsioon on nüüdseks seitse aastat vana: Londonis elavad eestlased tulevad kord kuus ühes kesklinna pubis kokku, nad saavad rääkida, kontakte vahetada. See on tõesti väga hea, sest tihti tulevad sinna inimesed, istuvad lauda ja ohkavad igatsusega: ma pole niiiii ammu eesti keelt rääkida saanud.
Saad Sa ise iga päev eesti keelt rääkida?
Jah, mul on nii palju eesti sõpru, et rääkida saan tõesti iga päev. Aga reisides püüan alati otsida üles Eesti saatkonna või konsulaadi. Mõistan neid inimesi, kes kusagil kaugel tükikest kodumaad vajavad. Näiteks ka Indias olles käisin külas sealsel eesti diplomaadil, meie jutuajamine kujunes väga pikaks ja südamlikuks.
Koguduses räägid ju ka eesti keelt?
Koguduse asju ajame ikka eesti keeles. Küll tuleb matuste puhul kasutada inglise keelt, matuseid teemegi tavaliselt kahes keeles, sest sõprade-tuttavate ringis ei pruugi ju kõik eesti keelt osata. Jumalateenistused on küll alati eesti keeles.Aeg-ajalt teeme ka ingliskeelseid teenistusi, et saaksid tulla pereliikmed ja muud tuttavad.
Mis keeles sa mõtled?
Tihti inglise keeles. Sest inglise keeles on emotsionaalsust kergem väljendada. Ühe tunde kohta on viis-kuus sõna, samal ajal kui eesti keeles ainult üks. Eesti keeles tuleb seda ühte sõna ka tõlgendada selle järgi, mis ilmega sa seda ütled. Meil on selline mitteverbaalne näoliigutustega täiendatav keel.
Ka jumalapilt on minu meelest erinev: eesti liturgiakeeles ja eesti kirikumeeles räägitakse Jumalaga kui autoriteetse tegelasega. Inglismaal, inglise kirikukeeles on see suhe natuke vahetum, mulle on selline mulje jäänud.
Kas eestlased on kodust eemal usklikumad?
Paljud, kes sinna tulevad, on kiriku suhtes täpselt sama külmad, nagu nad siin on. See on väike osa, kes kiriku seal üles leiavad. Erinevalt näiteks leedulastest või lätlastestki. Aga arvan küll, et need kodueestlased, kes Londonis, aga vast ka mujal kirikusse tulevad, on seal aktiivsemad koguduseliikmed kui siin. Kui kodumaal jõuavad nad kogudusse mõnel korral aastas, siis seal toimib vist see defitsiidiasi: kui vähe saab, siis tuleb rohkem ise võtta. Nad käivad rohkem kirikus. Meil on teenistused keskmiselt korra kuus ja siis nad on ikka kohal.
Mida Inglismaal ja Londonis teatakse Eestist?
Keskmine inimene Inglismaal teab, kus Eesti on. Mõnele tuleb üllatusena, et me Euroopa Liidus oleme. Aga teatakse tänu kultuurile ja spordile – tänu Eurovisioonile, tänu jalgpallile. Kui Eestis tundub, et me oleme majanduses ja tehnikas nii tublid ja edukad, siis isiklikust kogemusest tunnen küll, et kaugemal on kultuur ja sport need, millest meid tuntakse.
Ja mitte ainult Eurovisioon pole kultuur. Arvo Pärti teab iga inglane, Jaan Krossi tundis ehk iga kolmas inimene Londonis, meie balletistaarid Edur ja Oks – selliseid nimesid teatakse küll. Ja muidugi Mart Poom – sporti ei tohi unustada!
Mõnel pool saadi aprillisündmuste tõttu Eestist teada. Kuidas need tõid Eesti esiplaanile?
Inglismaa toetas Eestit selles konfliktis. Neil endil oli kohe pärast seda ebameeldivusi, siis suhtuti väga mõistvalt. Fookus oli küll rohkem küberrünnakul, mis aprillisündmustele järgnes, räägiti, kui tubli oli Eesti sellega võideldes. Inimesed teavad, et oleme koos kannatajad. Ja Briti saartel pole see asi veel lõppenud.
Mida Eestis tavaliselt teed?
Naudin eesti parimat kulinaariat – kõigest sellest tunnen puudust. Liha- ja piimatooted, vorstid-juustud-jogurtid – need on ikka siin parimad. Ja põhiline osa ajast kulub sõprade-tuttavate külastamiseks.
Kui Sa poleks Londonis, kus siis?
Ma ei teagi. Sest kui üksteist aastat tagasi tuli pakkumine Londonisse minna, polnud ma veel jõudnud mõelda, mida tahaksin teha või kuhu ma Eestis tahaksin teenima minna. Jõhviga seovad mind isiklikud mälestused, olen sealt pärit; seal on mu õpetaja Peeter Kaldur, võib-olla oleksin praegu kodukohas tegev…
Küsis
Lea Jürgenstein

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)