Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tunne iseennast

19.01.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Sirje Kiini monograafia «Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt», mis mõne päeva eest Turu ülikoolis doktoritööna kaitsti, pakub juba paar nädalat meedias kõneainet. Õigemini Underi armuelu, mida peamiselt Artur Adsoni päeviku najal üsna üksikasjalikult kirjeldatakse.
Kriitik Vilja Kiisler, mitmed vanema põlvkonna esindajad mu enda kogudusest, aga ka näiteks riigikogulane Evelyn Sepp on sellega seoses väljendanud tugevat häiritust. Milleks on meil vaja teada, et eesti üks kuulsamaid poetesse oli naine, kes lisaks vaimsele ekstaasile otsis ka maist ja ihulist armastust?
Usuisa Martin Lutheri kirjavahetuse esimestes väljaannetes jäeti välja üks läkitus Philipp Melanchthonile Jenas. Viimane asus just naist võtma, Luther õnnitles kaasvõitlejat ning ütles umbes nõnda, et loeb päevi ja tunde, et täpselt Philippi pulmaööl ka ise oma Käthega ühte saada ja nõnda sõbrale vaimus lähedal olla. Väljaandjate meelest polnud lugejail seda tarvis teada. Nagu ei räägita kuigi sageli sellestki, et Lutheri enda pulmaööl olid voodi kõrval tunnistajad, mis toona tavaline. Ei usk ega seksuaalelu polnud toona veel eraasjad.
Madis Jürgeni intervjuu Urmas Nageliga viimases Eesti Ekspressis oli mitmeti kõnekas. Priit Hõbemägi ütleb juhtkirjas, et see on lugu, mille sarnast pole veel kirjutatud.
«Rainer Nõlvak kavatseb 1. mail korraldada «Teeme ära!» sarjas lepitamise päeva. Aga see lepitamine on tühi ja nõrk, kui see ei puuduta kõige valusamaid küsimusi, sest eestlased veavad endaga kaasas rasket hingetaaka ja selgeks rääkimata asju. … Tehke nii, nagu tegi Urmas Nagel, paluge oma ohvritelt andeks. Uskuge, teil hakkab kergem.»
Kõnekad on selle loo puhul peamiselt just reaktsioonid, õigemini nende puudumine. Muidu korjatakse üles iga uudise­kild, mida negatiivselt kirikuga seostada annab, seekord valitseb vaikus.
Vähemalt esmaspäeva hommikul, kui seda kolumni kirjutasin, polnud isegi Delfi portaal pidanud vajalikuks Ekspressis ilmunut refereerida. Kas siis inimesi ei huvita? Või ei taha nad teada? Või on asi selles, et tegemist on juhuga, kus kellelgi pole päriselt võimalik Urmas Nagelit ei hukka ega õigeks mõista. Ennast tema nahka kujutleda, kogeda kogu õudust, süüd ja enesepõlgust, mida ta aastaid pidi kandma, on erakordselt ebamugav. See sunnib esitama raskeid enesekohaseid küsimusi.
On asju, mida me tahame inimestest teada, ja neid, mida parem mitte. Meile meeldib teisi ette kujutada, mitte tõeliselt ja viimsete intiimsusteni teada. Ega me ennastki taha lõpuni tunda, pealkirjas tsiteeritud kuulus üleskutse on ikka olnud sokraatiline ideaal, mitte tegelik ja viimsete üksikasjadeni järgitud juhtnöör.
Kirik on sajandeid õpetanud: Jumal sai inimeseks, et inimene tunneks Jumalat. Vähemalt sama oluline on aga vist, et inimene Jeesuses Kristuses tunneks ära iseenda…


Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)