Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tundmatu Tuntuks

17.04.2002 | | Rubriik: Jutlus

Ap 17:22–34
Elame paljude jumalatega maailmas. Meie ühiskonnas on jumalaks töö, karjäär, raha, maja, auto ja uusim mobiiltelefoni mudel. Lisaks kõigele materiaalsele on meie jumalaks veel reis välismaale, olulistele üritustele minemine ja seltskonnakroonika esiküljele sattumine. Nende jumalate kõrvalt tuleb aega leida veel perele, inimsuhetele.
Sageli on kaasaegse inimese küsimus, millisele jumalale kui palju aega anda. Kui pühenduda liigselt tööle, ei jää aega vabaks ajaks, aga võib minna ka vastupidi. Sellise pinge nimi on stress ja selle all kannatab suur osa ühiskonnast. Kellele kui palju aega anda? Nii kõlab küsimus, mida esitatakse päevast päeva. Ja sageli ei suuda inimene otsustada, mida teha.
Keset seda jumalate küllust on veel keegi – tundmatu Jumal. Ta astub harvadel kordadel aastas televiisori vahendusel meie tuppa sinna erilist hõngu tuues, aga lahkub sealt enamasti sama tundmatuna kui enne.
Suurema osa eestlaste jaoks elab Ta pühakojas, kuhu satutakse enamasti siis, kui elus midagi lahti on – kui keegi on sündinud, abiellumas või surnud. Kirik on ilus ja pühalik, kuid seal toimuv jääb sageli kaugeks ning seal on külm.
Seetõttu teab enamus eestlastest tundmatust Jumalast väga vähe. Kuid sama Jumal jääb tundmatuna siiski edasi paljude ellu.
Ka tundmatu Jumal väärib kohta elus. Tänavaküsitlustel küsitakse vahel selle Jumala kohta ja enamus inimesi kardab siis Teda solvata. Seetõttu öeldakse diplomaatiliselt: «Ma usun Jumalasse, kuid omal viisil.» Vaid vähesed teavad Tundmatust midagi. Suurem osa neist kuuleb pühapäeval kirikus jutlust või loeb seda ajalehest. Ja nad on enamasti rahul oma Jumalaga.
Statistika räägib sellest, et usklikud inimesed sooritavad vähem enesetappe kui muud võrdlusrühmad ja nad on oma eluga rohkem rahul kui tavainimesed. Põhjus peitub ilmselt nende maailmavaates, usus ja Jumalas. Tundmatul on järelikult anda inimesele midagi, mida ta vajab oma elus ja ilma milleta ei saa ta olla õnnelik. Pühakiri ütleb: «Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.»
Kummalisel kombel saab inimene kõik vajaliku ühelt Jumalalt – sellelt, keda ta paraku sageli ei tunne. «Tema sees meie elame ja liigume ja oleme, kuid sageli me ei ole temast kuulnudki.» Kuid sellest hoolimata on Tundmatul anda meile palju rohkem kui kõigil muudel meie aja jumalatel.
Inimene vajab Jumalat, kellele loota siis, kui kellelegi muule ei ole enam loota. Tõelisele Jumalale võib loota just siis, kui kõik muud jumalad alt veavad, kui raha, suhted ja positsioon ei päästa. Inimene vajab elu mõtet, mis ei piirduks vaid selle maailmaga. Ta vajab elavat Jumalat.
Vaid üksikud on saanud aga vastu võtta seda, mida Temal on meile anda. Ja põhjuseid on siin vist mitu. Kui vaadata Paulust Areopaagil, siis suutis ta mõne minutiga ära öelda kogu kristliku usu sisu, mispeale mõni mees ja naine said usklikuks. See oli Jumala töö.
Vana luterlik traditsioon kasutab Eestis vaimuliku kohta sõna «õpetaja». Selles sõnas on üks oluline kristlase ülesanne – teha Tundmatu Tuntuks. See pole sugugi mitte ainult kirikuõpetajate töö, vaid iga kristlane on kutsutud oma eluga kuulutama evangeeliumi.
Kristuse järgijal on tänapäeva maailmas suur vastutus. Ta vastutab teiste inimeste ja ühiskonna ees. Meie ülesanne on evangeeliumi, hea sõnumi kuulutamine teistele. Ja sellest sõnumist sõltub paljude inimeste õnn ja heaolu. Sellest sõltub õigupoolest kõik tähtis nii selles elus kui igaveseski.
Mil määral tuleb kristlik usk esile meie elus? Kas meie teod kuulutavad Jumalat? Millised on meie prioriteedid? Milline osa meie ajast, tööst ja rahast kulub evangeeliumi kuulutamisele?
Need küsimused vajavad meie õigeks tegutsemiseks vastuseid. Kiriku roll on meie paljude jumalatega ühiskonnas küll väike, kuid samas vajab inimene oma elus Jumalat, kes päästaks ja aitaks. Meie ülesanne on teha Jumala abiga Tundmatu Tuntuks. Aamen.
Kaido Soom, Vigala koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)