Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tundelistele teekondadele mõeldes 3. osa

15.09.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Kultuurielu
Mare Must esivanemate Ants ja Liis Musta haual Ilmjärve surnuaial 2007. aastal. Erakogu.

3.

Kõikidest nimetatud kohtadest tulid mu esivanemad 19. saj keskpaiku kokku Kongutasse (muide paar aastat tagasi juba endiseks muutunud Konguta vald asus kunagiste Puhja ja Nõo kihelkondade kokkupuutealadel), seega järgnevate põlvkondade suguvõsakirikuteks said Puhja ja Nõo, seoses õigeusuga ka Kavilda. 

Vanavanaisa olevat millalgi 19. saj lõpul Puhja kiriku katust katnud ja Nõos on toimunud järjest kolme põlvkonna laulatused, viimaseks vanaema ja vanaisa 1914, neid laulatas Martin Lipp ise. Ja kõige uuemaks emapoolseks suguvõsakirikuks tuleb lugeda Tartu Peetri, selle koguduse liige olen mina ise kolmandat põlve. 

Kohtumispaik Konguta

Konguta kant on minu suguvõsa jaoks päris müstiline, sest lisaks kõikide emapoolsete harude ühinemistele 19. saj keskel oli see sadakond aastat hiljem ka mu vanemate kohtumispaik. Sangaste päritolu isast sai Kavilda koguduse liige, ta oli isegi juhatuses ja ma olen arhiivis näinud tema käega vormistatud koosolekute protokolle. Minagi olen sündinud ja päris esimese eluaasta elanud Kongutas ja mu ristimise on pastor Peeter Kohandi kauni kalligraafiaga Puhja meetrikasse üles märkinud. 

Isa suguvõsa on olnud väga paikne ning Sangaste kirikut võib lugeda ainsaks suguvõsakirikuks nii-öelda aegade algusest kuni Ilmjärve õigeusukoguduse moodustamiseni 1846 ja osaliselt veel kauemgi. Mu isa oli õigeusklik ja ema luterlane, seetõttu on luterluse ja õigeusu suhted mind väga huvitanud. Ja sellest vaatevinklist saavad naaberkirikud – tornikukega Sangaste ja sibulkupliline Ilmjärve – mulle jutustada loo, milles õigeusu ajalugu Eestis ja minu suguvõsa lugu on tihedalt põimunud.  

Jalgsi Riiast vene usku toomas

Juba lapsepõlvest on mul meeles mu isa Aleksander Musta pajatused oma vanavanaisast (minu vanavanavanaisast) Ants Mustast ehk Musti Antsust (1807–1892), Sangaste Lauküla jõulisest ja tugeva kondiga talumehest, kes juba poisiohtu noorukina olla mõisatallis kupjale vastu hakanud ning täismehena Pühajärve sõjast osa võtnud (kontrollisin, peksuga karistatute nimekirjas teda siiski pole). Ja läinud jalgsi Sangastest Riiga vene usku tooma. See käimine on isegi raamatusse raiutud. 

1936 kirjutas tookordne Ilmjärve preester Aleksander Eller nii: 1841. aastal kolm meest siit kandist: Mats Saks, Vääsa talu peremees Sangaste Mäekülast, Ants Must Sangaste Laukülast ja Kaga Rein (perekonnanime ei tea) Pühajärvelt, tiivustatud soovist endast maha raputada sakste usk ja võtta vastu „keisri usk“ võtsid ette hädaohtliku teekonna Riiga piiskop Irinarhi juurde. Leivakotid seljas, kadakased kepid käes, pastlakesed kaenla all (et need enneaegu ära ei kuluks, pandi nad jalga alles õhtul, ilma viludaks minnes), nõnda sammusid mehed kõrvalisi teid mööda, et kinnivõtjatest mööda hiilida, läbi metsade, soode ja rabade Riia poole. Jõudes sinna, said nad seda, mis nende hinged igatsesid ja alustasid tagasitulekut. 

Eller jätkab, et karistuse hirmus pidid mehed pärast kodus ennast varjama (Ants redutas pool aastat isegi Pihkvas), kuid Rein siiski vangistati ja peksti surnuks. Isa jutu järgi rännanud Ants Riiga veel teistki korda. Ants ise sai salvitud vististi juba Riias, kuid aastal 1846 (sellest loetakse Ilmjärve koguduse algust) tõi ta õigeusku üle kogu oma pere, sealhulgas tollal 12aastase poja Peetri, minu vanavanaisa. 

Antsu naine Liis, minu vanavanavanaema, oli muide Sangaste kiriku vöörmündri tütar. 13. septembril 1936 korraldas Ilmjärve preester Aleksander Eller koguduse 90 aasta juubelijumalateenistuse, kus Antsu ja ta kahte kaaslast kui kogudusele alusepanijaid pidulikult mälestati ja nende auks kroonlühtrid põlesid. Aastapäeva puhul üllitas Eller raamatukese (1846–1936: Ilmjärve kogudus 90 aastane / mälestuseks oma kogudusele kokkuseadnud preester Aleksander Eller. Tartus 1936), kust eeltoodud tsitaat pärit. 

Üldisemast ajaloost (endine ajaloolane Hans Kruus on uurinud nii usuvahetust kui Pühajärve sõda) tean, et Sangaste mehi käis neil aastatel piiskop Irinarhi juures päris hulgaliselt, ka hobuste ja vankritega, teada on mitmeid teisigi nimesid, kuid Eller on just seda kolmikut oluliseks pidanud ja heroiseerinud. Ning lõpuks oli õigeusku siirdumine tsaaririigi poliitika, mitte ainult kolme mehe suva. Ants puhkab sealsamas Ilmjärve kalmistul.

Mare Must

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)