Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tundelistele teekondadele mõeldes 1. osa

01.09.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Kultuurielu

1.

Eesti Kiriku lugejareis Lapimaale 2007. a suvel. Pildil giid Urmas Oras (vasakul) koos Rannar ja Silvi Susiga. Arhiiv.

Mind ajendas kirjutama Eesti Kirikus ilmunud Sirje Semmi järjelugu (31.3–12.5) tundelisest teekonnast (oh mis tore ütlemine!) läbi Eestimaa ning 21. aprilli lisaleht, mis heitis kiirpilgu ajalehe lugejareisidele. 

Olen neil osalenud minagi, isegi 12 korda, kaasa arvatud piibliseminar Põltsamaal aastal 2014. 

Olen liikunud meie kolme tuntud teoloogi jälgedel, roninud Lapimaa tundrutel, uudistanud maailmalinna Peterburi, tutvunud Lätimaa latgalitega, teinud suvise tuuri läbi meie saarte (neli päeva kulus!), rännanud Setu-, Lääne- ja Raplamaal, käinud läbi suurema osa Tartu pühakodadest. Ja nii edasi. Kõik reisid on olnud toredad ja elamuslikud ning tänan südamest Eesti Kiriku toimetust nende korraldajana. 

Pastori ja giidi saatel rännates

Igal reisil on kaasas olnud reisipastor ja giid ning mitmed kirikuõpetajad, näiteks Urmas Oras, Urmas Nagel ja Mihkel Kukk (tegi Läänemaa teekonna lõpul kuuldu-nähtu kohta isegi viktoriini), suutsid need rollid suurepäraselt ühendada. Mõnikord on juhendajateks olnud professionaalsed giidid (Ervin Org, Ludmilla Alver), neilegi palju tänu. Ja loomulikult suur-suur aitäh nendele, kes meie seltskondi nii soojalt vastu võtsid ning vaimu- ja ihutoiduga kostitasid. 

Kui neist reisidest mõnd esile tuua, siis on selleks too minu jaoks esimene 2006. aasta reis Evald Sae, Villem Reimani ja Jaan Lattiku radadel. Kui kannatlikult meid hilinemise korral oodati, kui suure külalislahkusega tervitati ja kui mitmekülgselt seletusi jagati! Ma loen mälestust neist kahest päevast üheks ilusamaks oma elus. 

Olen vahetevahel imetlenud toimetuserahva soovi terves koosseisus kaasa tulla ning ikka korduvalt ja korduvalt ka väiksemate seltskondadena mööda kodumaad ringi rännata. Saavad nad ju seda oma töö – lehelugude koostamise – tarvis niigi väga tihti teha. 

Aga õigus oli hr Leo Villandil, kes tol 2006. a unustamatul reisil koos abikaasa Ainoga (mõlemad põlised eesti keele ja kirjanduse õpetajad) kultuuriloolisi ekskursse tegi. Kui tee viis meid lähemalt või isegi natuke kaugemalt mööda mõne kuulsama inimesega seotud paigast, siis midagi huvitavat ja vähemtuntut temaga seoses me ka kuulsime. Hr Villand tõdes Tartusse tagasi jõudmisel, et mida rohkem mööda Eestimaad rännata, seda rohkem ilmneb paiku, kuhu tahaks veel minna, ja seda rohkem seoseid tekib, ning et kes ei oska oma kodus midagi vaadata, ei oska seda ka võõrsil.

Koguduste väljasõidud

Lisaks Eesti Kiriku lugejareisidele olen osa võtnud ka üksikute koguduste ühepäevastest väljasõitudest. Kõigepealt muidugi oma kodukoguduse Tartu Peetri omadest nii õpetaja Kalle Mesila kui ka Ants Toominga juhtimisel. Neid on olnud kahesuguseid, kõigepealt üks suurem suvine reis ja teiseks varasügisene lühem väljasõit tänuks suvistele kirikuvalvuritele. 

Aga olen saanud mitmeid aastaid kaasa sõita Äksi koguduse (ise elan kunagise Äksi kihelkonna lõunapiiril) rahvaga õp Urmas Orase ajal ning mõni üksik kord Tartu Maarjaga õp Peeter Paenurme ajal. Paenurme reisid (ta nimetas neid palverännakuteks) olid hästi omapärased. Õp Paenurm koostas palverännakuks voldiku infoga ja fotodega külastatavate paikade kohta. Palverännak algas lühikese palvusega Õpetaja tänava kogudusemajas. Teele õnnistamiseks olid Paenurmel sellised sõnad (kirjutasin ühelt voldikult): 

Jumal, Sina hoidsid oma sulast Aabrahami kõigis rännakutes. Sina viisid Iisraeli rahva kuiva jalaga läbi mere. Sina näitasid tähe abil idamaa tarkadele teed Kristuse juurde. Juhi ka meid algaval teekonnal. Lase meil tunda Sinu ligiolekut ja uuenda armastust. Hoia õnnetuste eest ja kaitse kurja eest. Aita rõõmsalt pärale jõuda ja tervena koju tagasi pöörduda. Aita ka meie maist palverännakut kord lõpetada ja pärale jõuda taevasesse rõõmu. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

(Järgneb.)

Mare Must

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)