Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tundeline teekond läbi Eesti 3. osa

14.04.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Kultuurielu, Ühiskond
Silvi Lootsmann ja ligi paarisaja aasta vanune Pikavere palvemaja. Sirje Semm.

3.

Vändrasse jõudmiseks kulgeb tee Soomaa rahvuspargis. Vändrasse sissesõidul jääb tee äärde lagunemistunnustega Baltimaade suurim puumaja, mille ehituse algataja oli pastor Ernst Sokolowski, et asutada siin 1866. aastal kool kurttummadele lastele. 

Pühale Martinile pühendatud Vändra ühelööviline kirik ehitati 1787. aastal. Uksed on tuulutamiseks avatud, kuid võretatud. Kiriku kõrval kalmistul on helilooja Mihkel Lüdigi (1880–1958) haud.

Pikavere ja Mihkli

Vändrast Pikavere külas asuvasse palvemajja sõidame läbi Pärnu-Jaagupi. Tallinna-Pärnu maantee ääres enne alevisse jõudmist on paar söögikohta, kus saab einet võtta. Kirik on pühitsetud palverändurite kaitsepühakule apostel Jaakobus Vanemale. Kuna aeg on juba hiline, on kirikuuks kinni. Jalutame kirikuaias. 

Vändrast Pikaverre on üle 70 km. Suurteedest eemal on varjul üks unikaalne küla ja 190aastane vennastekoguduse palvemaja. Minu reisikaaslased on üllatunud ja põnevil juba külla sissesõidul. 

Pikavere küla teevad ainulaadseks paest laotud kaitsealused kiviaiad. Liivi Maran.

Pikavere palvemaja asub maalilises ja muistse hõnguga samanimelises külas, kus talude ja karjamaalappide vahel looklevad kaitsealused paest laotud kiviaiad. Olen isegi paigast lummatud 2010. aastast saati, mil seal esmakordselt viibisin. Tookord ajasin juttu Toomas Maaranna, Kalju Lootsmanni ja ungarlase Gabor Bereczkiga, kaks viimast neist tänaseks manalamehed.

Seekord tegi meile ukse lahti Silvi Lootsmann ja võttis lahkelt vastu.

On asju, mis ajas ei muutu. Ja üks neist on paar aastasada püsinud palvemaja. Seepärast on hea iseennast tsiteerida, heitmaks pilku palvemaja ajalukku ja vaimsusse.

Pikavere küla 180aastane palvemaja Pärnumaal on vaatamisväärsus omaette. Nagu oleksid ootamatult sattunud teise ajastusse, omamoodi kultuurireservaati. Palvemaja laseb ära tunda ristimärk meesteukse kohal. Siin näib kõik olevat autentne. Astud uksest sisse ja oled paarisaja aasta taguses ajas, kui jätta elektrituled süütamata. Seintes ja rohkest kasutamisest läikivas puidus on säilinud vana hea hõng. Põrandal on laiad lauad, seintes sepanaelad ja meestepingirea kohal mütsinagi.

Maja on kohendatud, aga erilise pieteeditundega. Vaheseina taga on lihtne väiksem saal pika lauaga. Pühapildid, valged linakesed kunstlilledega vaaside all, kõnepult ja harmoonium lääneseinas, toa valgeimas kohas akna juures. Pikad puust toekad istepingid umbes 300 istujale on tehtud 1890. a. /…/

Vennastekoguduse traditsioon eesti külades on püsinud peaaegu 200 aastat. See on olnud maalähedane ja külaühiskonda sobiv viis teenida Jumalat läbi palve ja tunnistuse. Lihtsat elu elav maamees sai emakeeles lugeda Jumala sõna. Puupingil istudes on kerge ette kujutada siin kunagi oma undrukutes ja kuubedes istunud taluinimesi. Mehed on võtnud mütsi peast, pannud selle pingi kohal olevasse nagisse. (Eesti Kirik, 1. juuni 2010 „Pikavere palvemaja korstnast tõuseb ohvrisuits Issandale“)

Enne veel, kui Vigalasse ööbimispaika jõuame, teeme juba õhtuhämaruses peatuse Mihkli kiriku juures. Soode ja metsade tagune Mihkli kirik Pärnumaal sai üheks proloogi paigaks Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisel 12. aprillil 2017. Omaaegne kubermangupiir jooksis läbi Mihkli kihelkonna, mille ala ulatus nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu territooriumile. Venemaa Ajutine Valitsus otsustas 12. aprillil 1917 liita Liivimaa kubermangu eestikeelse osa Eestimaa kubermanguga. Selle tulemusena moodustati eestlaste asualal autonoomne rahvuskubermang, mis kümme kuud hiljem sai iseseisvaks riigiks. Pärast omariikluse sajanda aastapäeva tähistamise järgset jumalateenistust Mihkli kirikus istutasid peaminister Jüri Ratas ja peapiiskop Urmas Viilma pastoraadi ette kaks tammepuud.                                                     

(Järgneb.)

Sirje Semm

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11)