Tunda rõõmu antust

Imbi Tanilsoo raamat «Minu pere lugu» (kirjastaja Fookus Meedia OÜ, 2009) toob lugejateni südamliku loo sellest, kuidas väikeses külas elav pere püüab kõigiti oma erivajadustega lapsi õpetada, et neil tulevikus saaks elu kergem olema.
Imbi Tanilsoo on kolme lapse ema ja algklasside ning pühapäevakooliõpetaja, kes elab pisikeses külas Lõuna-Eestis. Kaks Imbi lastest ei ole tavalised. Esimese poja Tarmo sündides hakkas Imbi üsna pea tähele panema, et poiss on väga tundlik helidele, tal esinevad absurdsed hirmud, ta ei salli võõrast keskkonda ega võõraid inimesi. Kuigi igapäevased toimingud, nagu pesemine ja söömine, valmistasid Tarmole suuri raskusi, tundis ta tähti juba aastaselt! Kui tänapäeval oskavad paljud asjatundjad autistidele isegi eridieeti soovitada, siis Tarmo puhul läks aastaid, enne kui arstid talle diagnoosi suutsid panna. Tarmo ei ole autist, tal on Aspergeri sündroom, millel on paljuski autismile sarnaseid jooni ja mida vahel nimetatakse ka lapseea autismiks.
Teise lapse Kadri areng oli sedavõrd järjepidev, et ema võis rahulikult hingata – tütrega on kõik korras. Andri, kolmas laps, oli beebina rõõmsameelne, trullakas ja hästi terve poiss, hoolimata august südames. Meelehärmi valmistas poja liiga aeglane vaimne areng. Selle põhjuseks olid väga kiired ja sagedased epilepsiahood ajus. Autistlikud jooned, mis olid alguses varjatud, on nüüd, puberteedieas, võimendunud.
Ehkki raamat ei sisalda Imbile väga olulist esimest pühapäevakoolitundi Kurekülas, mille ta pidas koos Külvaja rahva ja Sumiaiste laulukooriga, kelle toetusel töötab pühapäevakool praegugi, ja välja olid jäänud pere kirikureisid, näiteks see, kuidas Kadri käis Saksamaal ja Tarmo leerilaagris, on Imbi raamatuga rahul, sest selle peamine eesmärk, olla toeks kõikidele peredele, kus on erivajadusega lapsi, sai täidetud.
«Kui laps, kelle suhtes põrmustati kõik lootused korralikule haridusele, pürgib ülikooli poole, siis võib tänada selle eest Jumalat, et oleme jaksanud nii palju teda toetada. See peaks andma jõudu ja tuge ka teistele vanematele, et nad jaksaks oma lapse eest võidelda ja temaga maksimaal­selt tegelda. Ja teisena tahtsin näidata just kiriku tuge ja abi meie perele, kui meil oli raske. Kui olin töötu, olid just kristlased need, kes ulatasid abistava käe ja toetasid. Tänu kirikureisidele oleme saanud käia ka Eestimaast kaugemal: Saksamaal, Rootsis, Soomes, ja puhata kodustest muredest.»
Imbi Tanilsoo alustas pühapäevakoolitundidega 1998. aastal Laguja koolis. Aja jooksul lisandusid Otepää, Puhja ja Rannu kogudus. Nüüdseks töötab Imbi ka Nõo ja Karula koguduse pühapäevakooliõpetajana, kokku on tal õpetada veidi üle saja lapse.

Merje Talvik