Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tunda ja hoida häid tavasid

22.05.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Ei ole midagi rituaalsemat kui kuningliku õukonna tseremoniaal. Surma puhul torkab traditsioonilise, aegade jooksul väljakujunenud tegevuse tähendusrikkus eriti silma. Inglismaa kuninganna ema matuste puhul võis maailm – tänu televisioonile – selles taas veenduda. Tunde kestnud jumalagajätt ja lõpuks leinajumalateenistus Westminster Abbeys oli minuti pealt paika pandud. Kuningakoda, kuid ka inglased ise olid tagantjärele äärmiselt üllatunud, millist tähelepanu ja vastukaja need matused avalikkuses leidsid.
Kas see on aja märk? Ilmselt küll. Välismaises ajakirjanduses on kõneldud rituaalsuse tagasitulekust. Elu ilma mõtestatud ja kindlakskujunenud tavadeta ähvardab muutuda kõledaks. Oma tegevusele kindla vormi andmine aitab seda ajas liigendada. Me ei ole sunnitud igal hommikul uuesti järele mõtlema, kuidas seda või teist asja korraldada. Kus kiired muudatused on saanud püsiväärtuseks, on see eriti selge.
Psühholoogide jaoks seisavad rituaalid iga mõistliku inimsuhtluse hälli juures. Kindlakujulised suhtlemisreeglid aitavad tegevust kooskõlastada, ootamatusi vältida. Teatud tavadest kinnipidamine ja nende kordamine annavad kindlusetunde. Nii sünnib ühtekuuluvustunne. Enamgi veel: nii sünnib osasaamine sellest, mis on üksikisikust suurem, avaram ja kestvam. Oleme seda võib-olla kogenud rahvuslikel tähtpäevadel.
Kiriklikud rituaalid kui märgid teenivad samasugust, kuigi sügavamat eesmärki. Nad vahendavad pühadust ehk Jumala ligiolekut. Nad tahavad aidata inimesel ületada oma piiratud mina suletud piire. Nad tõstavad ta argipäeva harjunud raamidest välja ning asetavad suuremasse seosesse.
Briti kuninganna ema matused, aga hiljaaegu ka Rootsi kuningapaari osavõtt Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse pühakoja taaspühitsemisest pani mõtlema pikaajaliste traditsioonide osale ühiskonna elus ja selle väärtusele. Oleme selles mõttes midagi kaotanud ja vaeseks jäänud. Ei perekond ega kool ole suutnud või tahtnud hoida hingehariduse loomulikku jätkuvust, põlvkonnalt põlvkonnale edasiandmist. Uue turumaailma vaim lisab veelgi segadust.
Vahel jääb mõnes koguduses mulje, et õpetaja pole pannud rõhku kirikus toimuva ja tehtava selgitamisele. On vana homileetiline soovitus põimida pühakirja seletustesse näiteid kiriklikust praktikast. Jumalateenistuse sisu ja ülesehitus ise, samuti pühakoja ruum oma sisustuse üksikasjadega pakub selleks rikkalikku õppematerjali. Ja vana hingehoidlik soovitus ütleb, et iga kirikliku talituse puhul – olgu selleks ristimine, leeriõnnistamine, laulatus või matus – võetakse eelnevalt aega ning käiakse koos asjaosalistega põhjalikult läbi kogu kaasnev tegevus ja selle mõte.
Ilmalikustunud ümbruses on nähtavasti vältimatu, et inimesed tunnevad pühakojas või ametitalitusel oma käitumises ebakindlust. Kogu tegevus võib neile olla harjumatu ja võõras. Kuid nagu vanemad laste kasvatamisel, nii saab kirik panna selle vastu ikka ainult väsimatu, järjekindla, vahel kahtlemata tüütu selgitamise ja harimise. Teist rohtu on raske leida. Kristliku elu jaoks sobib hästi soomlaste vanasõna: varjele sinä tapaa, niin tapa varjelee sinua (kaitse sina harjumust, siis kaitseb harjumus sind).
Kunagi ei ole kõrvalise tähtsusega oma heade tavade tundmine ja nende hoidmine. Olen tundnud rõõmu, et vabariigi president on oma kohalviibimisega austanud jõuluõhtu või iseseisvuspäeva jumalateenistust. Või kui omavalitsuse juht toob piduliku sündmuse puhul kogudusele tervituse. Needki seovad omavahel inimesi ja teinekord lahusolevaid asju.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)