Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

“Tulge vee juurde”

27.03.2008 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Side nende silme eest oli võetud, et nad teda ära ei tundnud. Kõik ettekuulutused temast, mis prohvetid olid rääkinud, said neile selgeks. Nad kaotasid maapealse kuninga ja olid leidnud taevase kuninga. Vastaste pilked ja teravused neid enam ei huvitanud. Nad teadsid, et Tema elab. Piir vana seaduse ja uue vahel oli kadunud. Mis oli sündinud, mis juhtus nende kahe Emmause jüngriga ja mis juhtub kõikidega, kes elus kohtavad inimsoo Lunastajat? Nad tundsid teda ära, kui ta leiba murdis. Selles peitus ja peitub ristiusu kiriku ja koguduse suurim ja sügavaim saladus. Armulaual kohtuvad need kaks – Jumal ja inimene. Jumal võtab osa inimese lihtsast söömaajast. Jumal ühineb meiega nagu külaline kallis ja armas. Silmad teda ei näe, nad ei näinud ka Emmause hütis teda enne, kui ta leiba murdis, õnnistas ja andis neile.
Kuidas meie ka astume armulauale – kas tunneme oma südames igatsust ja nälga või läheme külma mõistuse ja uuriva pilguga, ikka saame osa Jumala elust. Ilma usuta – hukkamõistmiseks, usuga – pääsemiseks.
Meie igapäevane söögilaud kodus, reisil ja rännakul, kus meie iganes leiba suhu võtame, ei ole tegelikult midagi muud kui pisike vastuhelk püha õhtusöömaajast, kui meie soovime ja palume, et Emmause rändur astuks ka meie tuppa ja õnnistaks meie igapäevast leiba…

Jaan Lattik, «Tulge vee juurde».
Kanada, Toronto, 1961.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)