Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

«Tulge tagasi, inimlapsed!»

13.02.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Juhan Liiv mõtiskleb oma luuletuses «Aeg»: «Õhk on kord soojem, teine kord kare’m: / millal me teame, mil aeg ajast parem?» Ka Koguja väidab oma raamatus, et igale asjale on määratud aeg ja et aeg on igal tegevusel taeva all. Kristlik maailm seisab paastuaja lävel ja ilma suurema kõhkluseta võime öelda, et see on kindlasti väga hea aeg kontrollimaks, kas meie sisemine kompass näitab ikka õiget suunda.
Meie kirikus ei ole välja kujunenud reegleid ja tavasid paastuajaks. Pigem oleme püüdnud lähtuda manitsusest, mida kirjeldab evangelist Matteus Jeesuse mäejutluses: «Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist» (Mt 6:16). Seda igati asjakohast silmakirjalikkuse manitsust oleme aga liialt kergekäeliselt pidanud endile õigustuseks, et paastumiseks nagu polekski suuremat tarvidust. Ometi ei ole siin kohe miskit pidi võimalik Jeesuse sõnu selliselt tõlgendada.
Luterlik põhimõte «simul justus et peccator» ehk et ka patune inimene saab samal ajal õige olla, ei vabasta meid kohe kindlasti vajadusest püüda oma elu parandada. Sama kindlasti ei tee teiste traditsiooniliste kirikute paastumispraktikad automaatselt kedagi pühakuks. Kuid ometi need praktikad aitavad mitmel moel meid valmistuda selleks, et Jumal saaks luua meisse puhta südame, kuhu oma eluase teha. Mida me selleks vajame?
Ühelt poolt kindlasti oma olukorra mõtestatud tunnetamist. Aga ka püüdu ületada argipäeva murede ja ihade lõputu ringlus ning soovi leida eneses see tõeline põhjus ja otstarve. Teisalt sõnastab Vana Testamendi laulik 90. psalmis selle igatsuse Jumala kutsena: «Tulge tagasi, inimlapsed!» Me vajame oma elus aega, kus tõstame kõik oma tegemised ja igatsused argielu tasandilt kõrgemale. Mitte selleks, et argielu hüljata, vaid et leida endas jõudu, tarkust ja armastust sellessamas argielus mõtestatult edasi rühkida. Ja ei ole meie elus sellist aega, kus Jumala kutse tulla tagasi tema juurde poleks enam kohane või võimalik.
Me kanname endis seda Jumala kutset sünnist surmani. On aegu, kus me kuuleme seda selgelt. On aegu, kus me ise ei taha seda kutset kuulda. On aegu, kus oleme selle kutse unustanud. Kuid pole sellist aega, kus Jumal oleks meid unustanud ja kus meie poleks enam oodatud. Apostel Peetrus innustab meid meeleparanduses ennast arendama: «Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises.» (2Pt 1:3–8)
Kirik ei ole tunnistanud õigeks Origenese õpetust kogu loodu algse olukorra taastamisest Jumala poolt. Ometi ma usun, et just see on Jumala armastuse peamiseks eesmärgiks ning selle täitumiseks on ka meil oma osa täita. See on meie teha, kas vastame sellele armastusest kantud soovile või ajame oma elus mingeid omi asju. Me võime enda arust ajada kui tahes õilsat asja: ihata vabadust kõigile rõhutuile, rahvaste enesemääramisõigust, looduse kaitsmist, kultuuripärandi säilitamist. Kuid jättes kõrvale Jumala kutse, ei too meie parimadki püüdlused inimkonnale mitte õnnistust, vaid pigem kannatusi. Mõelgem kas või kõigile revolutsioonidele, mis algselt olid kantud enamasti ju üllastest ideedest. Maailma aga ei saa parandada väljaspool Jumalat.
Me asetume mingis rollis viimaks ikkagi omal moel Jumala armust kantud ajapildi sisse. Ma ei usu, et pole halvemaid ega paremaid rolle ja et on vaid lühemad ja veidi pikemad rollid, nagu üks kaasaegne kirjamees kord nentis. Juhan Liiv lõpetas oma luuletuse sõnadega: «Sina ju aegasid mõõta ei saa, / osa sa oled ju temasta – / aeg aga on sinu kaaluja.» Võtkem lasta eelseisval paastuajal taas kord puudutada oma meelt ja mõistust Jumala kutsel. Selleks, et ajakaaludele püsima jääda.

 

 

 

 
 
Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)