Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tuleviku kardinate taha piilumine

22.01.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt03

Merille Hommik

Kolm nädalat on möödas paavst Gregoriuse kehtestatud kalendri aastavahetusest, nädal Julius Caesari kalendri uusaastast ja hiinlaste aastavahetus on eelseisval laupäeval. Tähtpäevade korral on inimestel tahtmine teha kokkuvõtteid möödunust, aga ka igatsus aimata tulevat.
Ennustamine toob meelde raamatutest loetud ja filmides nähtud kaardipanijad, käevaatajad, kohvipaksu ja kristallkuuli silmitsejad ning taldriku keerutajad. Ristirahvana ei ole meil taoliste kunstidega asja. Pettuses osalemine ei ole õige asi, veel kahtlasem on tundmatute vaimude poole pöördumine ja nende meelevalda enda andmine. Meile on antud lootus ja sellele peab tuginema.
Saksa-aegse Eesti omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe allkirjaga ilmus „Ametlikus Teatajas“ 1943 määrus, mis trahvi ähvardusel keelas taolise ennustamise. Eks oli sõjaaeg ja paljud inimesed mures enda ja lähedaste pärast ning küll ilmus ka teenuse pakkujaid.
Ma ise olen mõelnud, et kui mulle öeldaks, et näe, siin on sinu tulevik kirjas, siis on tark tegu jätta see kiri või raamat avamata. Ennustused võivad muutuda ise täituvateks, kui neid teatakse. Kuhu jääb siis usaldus oma Looja vastu? Mind on ikka imestama pannud, miks on vaja teada sündiva lapse sugu. Kõik eelnevad põlved on hakkama saanud seda teadmata ja pole olnud muret, et hakkab toimuma sugu valiv sünnitamine, nagu seda mõnel maal tehakse. Seda, et ma olen mõne aasta pärast vanem koos kõige kaasnevaga, kui päevi on antud, tean niigi.
Kuid ennustamine on ka prognooside koostamine. Eks ole seda ka pere-, valla- või linna- ja riigieelarve koostamine. Oma tegevusele sihte seades tuleb meil paratamatult heita pilk eesseisvale ja oletada, mis siis toimub. Rahvastikuprognoose on poolesaja aasta peale hõlbus teha. Tüdrukute arv, kes paarikümne aasta pärast emaks saavad, on teada ja kui oletada, et nende tütarde käitumine inimsoo jätkumises muutub vähe, siis võib teha rehkendusi paar põlve ette.
Nii saame teada vajaduse lasteaedade, koolide, õpetajate järele. Raskem on rände suundi ja mahte ette näha, samuti oodatava eluea muutusi. Siin võib üks suur õnnetus, nagu oli parvlaeva Estonia uppumine ja paljude hukkunud noorte inimeste suur hulk, arvutustes tuua tagasilanguse meie väikese rahvaarvu juures.
Me kipume oletama ka tulevase aja eluolu ja siin on minu tähelepaneku kohaselt eksimise võimalus suur. Meenuvad poisipõlve aastad. Siis oodati aastat 2000. Oli ju veidi salapärane mõelda, kuidas aasta­arvus esimene number muutub ja selle järele tuleb kirjutada kolm nulli. Soome Televisioon näitas minu mäletamist mööda filmi maailmast aastal kaks tuhat. Sakslase Peter Klemmi raamatus „Elektrimootorist kosmoseraketini“ (Tallinn 1976) oli peatükk võidujooksust aastasse 2000.
Mida siis ennustati? Pikendati, võõrapäraselt öeldes ekstrapoleeriti seniks toimunut tulevikku. Mootorid aina võimsamad ja vägevamad energiaallikad nende tarvis. Nii pidid liinilendudel lendama ülehelikiirusega reisilennukid. Kel eriti kiire, reisinuks mandrite vahel ballistilise raketiga, veduritel ja laevadel olnuks tuumareaktorid, alaline asundus Kuul jne.
Palju sellest on tehniliselt võimalik, kuid kas ka taskukohane ja vajalik, see on kaheldav. Concorde lendas aastatel 1976–2003 liinilendudel peamiselt üle Atlandi, kuid osutus kulukaks. 1975–1978 oli liinil ka Nõukogude Liidu Tu 144. Viimane Kuu ekspeditsioon toimus 1972. aastal.
Ennustatud lasereid, mis sulataks kivi tunnelite ja kaevanduskäikude rajamiseks, ei ole ka näha olnud. Samas ei pannud ma tähele midagi, mis oleks ette näinud informatsiooni töötlemise ja sidetehnika nõnda igapäevaseks muutumise. Nimetatud Klemmi raamatus on kirjas, et esimese klassi vagunites on arvatavasti ka telefonid. Ka olla möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel IBM-i juht küsinud, milleks on vaja arvutit inimesele koju, mida ta sellega teeb. Samas oli Gordon E. Moore enda nime saanud seaduse – mikrokiibil olevate transistoride arv kahekordistub kahe aastaga – sõnastanud 1965.
See tähelepanek oleks pidanud andma aimu, et seni väga suur ja kallis tehnika muutub väiksemaks, kiiremini töötavaks ja odavamaks. Millal tuleb siin piir ette? Küllap siis, kui pooljuhid liiga väikesed mõõtmed saavad, nii nagu aurumasinate võimsus ei saanud lõputult kasvada.
Mis on need väikesed muutused, mis juba praegu on olemas ja kujundavad eelseisvate aastate olu? Kas me paneme neid tähele? Ma arvan, et peale minu on ka teisi inimesi, kes märkavad, et on toimumas mingi suuna muutus meie argipäeva kujundavas mõtlemises ja tegevuses. Ma ei saa küll aru, mis seda põhjustab ja milline saab olema see uus suund.
Teadmatus maailma asjades ei pea meid siiski häirima, sest meile on antud tõotus, mis kestab üle kaduviku. Palugem endale jõudu armastuseks ja hooligem kaasinimesest, siis loodame olla meile tõotatu osalised.
HansenVootele

 

 

 

Vootele Hansen,
kolumnist

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)