Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Tulemisootusele eelneb meiepoolne ettevalmistus

26.11.2008 | | Rubriik: Tähtpäev

1. advendipühapäevaga 30. novembril algab uus kirikuaasta

/…/ On olemas mitut laadi ajaarvamise ühikuid: on majandusaasta, mis erinevatel maadel, erinevates tegevusvaldkondades ei lange kokku kalendriaastaga, on kooliaasta, mis algab 1. septembril, ja on ka kirikuaasta, mis algab erilise ajaga, advendi- ehk Kristuse tulemisajaga. Siit alustab kiriku kuulutus nagu otsast peale, alustab lapsega – Jeesus­lapsega. Niisamuti nagu inimese elugi algab lapsest, algab lapseeast. Nagu näete, on altaris juba pisike jõulukuusk kui suure jõulupuu saadik ja täna põleb sellel esimene küünal. See on otsekui märguanne, esimene kell: «Tähelepanu! Jõulud hakkavad tulema!»
Nii advendi- kui jõuluaeg on siis ajaks, kus me meenutame kiites ja tänades Jumala Poja tulekut meie juurde. Külmal talveajal on need just meile, Põhjala rahvale, sisemiseks soojalaineks, mis meie rinna rõõmsaks teeb ja täidab meid ootusärevusega. Kuid advendiaeg pole mitte üksnes tulemisaeg, pole mitte üksnes ootusaeg, vaid see on ka meiepoolne vastuminemisaeg. Me teame, et kui meie kodus ootame ema-isa või kallist sõpra, siis me sageli, ikka ja jälle aknast piiluvana või siis uksekolksatust jälgivana, tormame seda kuulnuna, näinuna oodatule vastu. Kuid enne seda oleme kohendanud oma riideid, heitnud pilgu peeglisse – on juuksed korras, on nägu puhas, oleme ehk koristanud toagi… Igale tulemiseootusele eelneb niisiis ka meiepoolne ettevalmistus ja vastuminek. Ja nii on ka advendiga, on jõuluajaga.
Advendiaeg on üheltpoolt ärev ootuseaeg ja teiseltpoolt usin ettevalmistusaeg, mida meie siin kirikus nimetame meeleparandusajaks. Et Jeesus­lapse hälli kohale kummardudes oleks meil hea meel, et meie meelt ei häiriks kahtlus, halb südametunnistus, koguni hirm nagu kuningas Heroodesel. Tõepoolest, kui me juba praegu mõtleme neile kingitustele, mida meil tuleb teha, mida meie võime saada, siis koos selle kõigega mõtleme tahes-tahtmatult inimestele, kes meile armsad, niiöelda kaalume kingitusi – kas ja mida keegi väärt ning teiseltpoolt, kas ja mida me ise väärt oleme, kas oleme kingituse ja millise ära teeninud. Kuigi kingitus pole kunagi täielikult ära teenitud – sellepärast nimetamegi seda kingituseks, mitte tasuks. Koos sellega aga tuleb meil mõelda ka oma võimalustele, nende võimalustele, kellelt meil kingitust oodata. Ning siin just näeme ja taipame, mis on kingitus – selles on midagi enamat, kui selle ilma võimalused lubaksid, see on väikese küllaga. Siin ei olda nii arvestavad ja kaalutlevad, nagu me argipäeval oleme.
Ning nii on ka jõulusündmusega. Siingi on midagi enamat, kui me oleme ära teeninud, siingi on midagi enamat kui ühe lapse sünd – mis iseenesest juba niikuinii üks rõõmus asi – ma mõtlen lapse sündi. Siin on see eriline laps, laps kõigi inimeste, kogu Jumala Loodu jaoks. Laps, kes on Jumala Poeg, kes on Kuningas üle kõigi kuningate, olnute, olevate ja tulevate üle. Ja nii küsitleme jõulude tulemist oodates nii iseennast kui oma armsaid – vaatame niiöelda peeglisse, et selle kalli külalise tulekule võiks lisanduda meiepoolne vastuminek. /…/

Jüri Bärg
(16. juuli 1940 – 1. detsember 1999)

Hoida ja harida. Jüri Bärgi jutlused, AD 2005, Tallinn.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)