Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tule julgelt!

26.01.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: «See on tont!» ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: «Olge julged, see olen mina, ärge kartke!» Peetrus vastas: «Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!» Tema ütles: «Tule!» Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: «Issand, päästa mind!» Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: «Tõesti, sina oled Jumala Poeg!»
Mt 14: 26–33

Selle pühapäeva juhtmõtteks on kirikukalendrisse kirjutatud loodusjõudude Issand. Looduse imeline jõud ja vägi avaldub kõige ilmekamalt vees. Aegade algul lasus pimedus mühiseval ürgveel. Uudised toovad meile laiast maailmast sõnumeid, mis räägivad sellest, kui abitud me looduse liikumapandud vee vägevuse ees oleme. Eks meie tänavune katuseid sissepressiv lumigi ole ju tegelikult vesi. Olen kevaditi imetluse ja aukartusega vaadanud, kuidas väike ja vaikne Kasari jõeke võib muutuda mõne päevaga mitme kilomeetri laiuseks veteväljaks, mis viib õuest minema puuriida ja saunagi.
Seesama vesi on meile eluks esmaselt vajalik. Vajame joogivett, mööda vett sõidavad laevad, tuues kaugelt maalt autokütuse ja muu vajaliku. Ka meie kristlaseks olemise aluseks on vesi – ristimisvesi. Lõpuks koosneme ju isegi 95% ulatuses veest. Nõnda on tõepoolest vees eriline vägi ja jõud. Inimene on ikka tahtnud olla looduse valitseja ja peremees. Aga tänavune talvgi on ilmekalt näidanud, et ega me ikka looduse vastu ei saa. Pigem tuleb oma tegemised looduse rütmide ja seaduste järgi seada, nii ebamugav, kui see ka ei tundu.
Ühes seltskonnas tuli kord jutuks, kuidas oleks, kui saaks ka Õnnistegija kombel vee peal kõndida. Mõni arvas, et see oleks lahe. Jutu jätkudes sai selgeks, et lahe oleks see üksnes siis, kui keegi teine seda järele teha ei saaks. Keegi väitis, et tema ei viitsi mööda maadki jala käia, mis tal sinna vee peale veel asja. Üks mees aga, kes oli mõnda aega targutamist vaikselt kuulanud, ütles äkki, et tema elu oleks nii küll palju lihtsam. Eriti kui vee peal kõndides kannataks midagi ka seljas tassida. Tema kodu oli jõe taga üksildases kohas, kuhu õiget silda ei viinud, ja alatasa oli üle vee pääsemisega probleem. Eriti kevadiste suurvete aegu.
Kahjuks või õnneks on asjad siin ilmas seatud nii, et inimese võimetel on piirid. Kõike, mida teeb Jumal, ei saa inimene teha. Inimeseks olemise piirid võivad aga imelisel kombel nihkuda siis, kui maine ja taevane kohtuvad. Millestki sellisest räägib ka selle pühapäeva evangeeliumilugu. Jüngrid olid paadiga tormisel järveveel hätta jäänud. Miks Jeesus võttis ette teekonna mööda vett kõndides, seda meile ei öelda. Vaevalt Ta tahtis jüngritele näidata, kui lahe mees Ta on. Ehk tahetakse meile öelda, et Tema võib appi tulla ka sinna, kuhu inimese abikäsi ei ulatu. Jüngritele mõjus Jeesuse teguviis nõnda, et nad hakkasid kartusest lausa kisendama. Rahu ei saabunud enne, kui Issand oli oma jüngrite juures paadis.  
Selles loos on palju inimlikku hirmu ja kahtlusi. Aga õnneks ka rohkesti julgustust. Kolm korda pidi Jeesus oma jüngreid kinnitama. Esmalt ütles ta neile: «Olge julged, see olen mina, ärge kartke!», siis Peetrusele: «Tule», ja kui too siiski oma kahtlustes vajuma hakkas: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?»
Võime selle loo taga näha ka pilti millestki suuremast. Paat jüngritega tormisel veel sümboliseerimas kirikut selle maailma tuulte ja tormide keskel. Issand, kellel on alati, ka kõige võimatumana tunduvas olukorras, meelevald tulla omade juurde. Peetrus kahtleva inimese kombel otsimas tõestust, kas Jeesus ikka on see Issand, kelle peale võib loota. Ja lõpuks pilt sellest, kuidas Õnnistegija on taas omade juures paadis – kahtlused on kadunud ning tuul on raugenud –, kujutamas kirikut kulgemas oma teed koos Kristusega.
Selle pühapäeva epistlitekst algab minu ühe lemmiksalmiga piibliraamatust: «Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.» Arguse vastu aitab julgus. Nagu ehmunud jüngritele, nii ütleb Jeesus meilegi: olge julged, see olen mina, ärge kartke – mina olin Isaga selle ilma loomise juures, siis, kui mühisevale ürgveele rajad seati, ja mina olen teie juures aegade lõpuni, igas olukorras.
Mõistlikkust ja julgust vajame selgi aastal üle kõige. Mõistlikkust oma argiste asjade korraldamisel ja valikute tegemisel. Ikka on nii, et suured asjad saavad alguse väikestest. Vajame ka armastust ja julgust. Julged võime olla tänu sellele, et Jumal meid armastab, et loodusjõudude Issand on meiega samas paadis. Vähemalt on meil kõigil see võimalus.

Kaido Saak
,
Lihula koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)