Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tükike Eestimaad teispool piiri

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Meie põhiseadus kinnitab, et Eesti
Vabariik on Tartu rahu piirides. Tegelikult muidugi ei ole.

Villu Jürjo Petseri kirikus armulauda jagamas. Õpetaja kaelas on ametirist, mille tänulik kogudus lasi valmistada õpetaja Aunverdtile ja pärast tema surma leselt tagasi ostis. Hinnaline ametirist varastati ja on osaliselt tagastatud.

Villu Jürjo Petseri kirikus armulauda jagamas. Õpetaja kaelas on ametirist, mille tänulik kogudus lasi valmistada õpetaja Aunverdtile ja pärast tema surma leselt tagasi ostis. Hinnaline ametirist varastati ja on osaliselt tagastatud.

Sellele alale, mis nagu oleks, aga ei ole
ka Eestimaa, jäi kolm kirikut: Petseri, Laura ja Kallivere. Kõik need ehitati
nn Eesti ajal. Petseri, neist kõige esimene ja kaunim, püsib tänaseni EELK
koosseisus. Seisab kui Eesti saar või saatkond – kuidas kellegi jaoks.

Oma olemasolu eest võlgneb pühakoda tänu
pühendunud teenijatele, nende tööle, palvetele ja kannatlikkusele. Petseri
kogudus võis tähistada 9. septembril 80. aastapäeva, 19. septembril täitus 80
aastat kiriku pühitsemisest.

80 aastat tagasi

Petseri püha apostel Peetruse ning Laura
kiriku ehitamise taga seisab üksainus särav isiksus Nathan Aunverdt,
Vastseliina noor õpetaja, kelle elutee jäi sama lühikeseks kui meteooril.

Olulise detailina peakski esmalt tähelepanu
pöörama sellel, et  6. veebruaril 1921. a
otsustas Laura koguduse täiskogu kiriku ehitada. Samal 6. veebruaril 1921
asutati ka Vastseliina koguduse Petseri abikogudus ning otsustati Petserisse
kirik ehitada.

Johannes Nathan Aunverdt  oli Vastseliina õpetajaks kinnitatud alles
eelmisel aastal, ent ta tunnetas elu kaduvust – ta suri pimesoolepõletikku 5.
mail 1927. aastal 38 aasta vanuses. Nii lõppes ühe meie andekama kõrgkiriklase
ja Hugo Bernhard Rahamäe sõbra ja mõttekaaslase tee. Temast pooleli jäänud
kirikud (ta jõudis viimase eluaasta olla Võru praost ja mõjutada mitme Võrumaa
kiriku kujundamist!) annavad aimu tema kavatsustest, ent poolelijäänud töid
polnud keegi suuteline sellisena jätkama.

Enim peegeldabki just Petseri kirik
nägemust, mida ehitaja endas kandis. Aga kasutatud on meie kirikus ka
litaaniapalvet, mille ta Petseri kiriku pühitsemisteenistuseks koostas. Ja
palveraamat «Igapäevane palvealtar» on nüüdki veel palve-abiliseks. Soojad
suhted olid Aunverdtil Petseri kloostriga, kes annetas valmivale kirikule
kirikukella.

Uue eestlaskonna teenimine

Järgmistekski õpetajateks said andekad
Tartu ülikooli lõpetanud noored: 1931. a Jaak Taul ja tema assistendina Artur
Võõbus. Seejärel 1934. a Aleksander Hinno kuni siirdumiseni Võrru 1940. a.

Seejärel sai koguduse õpetajaks
äsjaordineeritud Arvi Vamper, kellel elukaar jäi veelgi lühemaks: sõja jalust
põgenedes haigestus ta tuberkuloosi, lahkus teenistusest, siirdus kodutallu ja
suri seal mõni kuu hiljem.

Minu «mälu» ei anna vahepealsete aastate
kohta andmeid. Nihutati ju vahele riigipiir ja Petseri jäi Pihkva oblastisse.
Kujunes uus eestlaskond: kes põgenes sinna kolhooside rajamise eest, kes naasis
vangilaagrist Eestisse asumise loata. Petserissegi jagus kodukohast välja aetud
ning vintsutatud ingeri rahvast, kes koondusid kiriku ümber. Ning õpetaja
Voldemar Ilja hakkas pidama neile 
soomekeelseid jumalateenistusi.

Voldemar Ilja järel sai õpetajaks Peep
Audova, kes Saaremaalt oli välja saadetud; Konrad Veemi raamat «Eesti vaba
rahvakirik» annab aastaks 1969. Peep Audova jätkas Petseri koguduse teenimist
isa kõrvalt juba Valga koguduse õpetajana, sõites ligi kümme aastat igal
pühapäeval ja kirikupühal 130 km kaugusele Petserisse, et kell 15 pidada seal
eestikeelne jumalateenistus. See kestis 15. aprillini 1983. a.

Kahel pool piiri

1. mail 1983. a määrati õpetajaks mind.
Olin olnud kirikuteenriks naabruses asuvas Pindi kirikus. Ja kui mind 14.
detsembrist järgmisel aastal vabastati ja määrati Urvaste koguduse õpetajaks,
jäi Petseri koguduse õpetajaks Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal (15.
detsember 1984).

Taas algas sõit igal pühapäeval ja pühal
pärastlõunaks Petserisse. Ent vahepeal muutus kontrolljoon reaalseks
riigipiiriks ning tuli ette sedagi, et õpetaja ei pääsenud koguduse juurde
jumalateenistust pidama. Ka kogudus asub kahel pool piiri. Me ei saa siin
rääkida diasporaakogudusest, sest põhiseaduse järgi on see Eestimaa, Vene
impeeriumi arvates aga põlised Vene alad. Teeme sügava kummarduse inimestele,
kes selle pühakoja on säravpuhta ja avatuna hoidnud.

Ja kui keegi otsib näiteid sellest, kus usu
nimel on tegutsetud inimvõimete piiril või üle selle, siis Petseri püha apostel
Peetruse kiriku ehitamine ja teenimine kuulub siia kauni eeskujuna.

Villu Jürjo,

Narva Aleksandri koguduse õpetaja