Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tükid piiskopimantlist

11.12.2019 | | Rubriik: Kolumn
viin1

Kristina Viin

Ilmselt on mõistel „kultuur“ taga terve tähenduspilv. Mulle meeldib mõelda, et kultuur on inimese kohanemisvõime instrument. Töö instrumendiga on protsess, kus me kasutame eelnevate põlvede pärandit ja loome ka pidevalt uut. Uut, mille väärtuslikkus selgub ajas.
Uue loomise vajadus võib tuleneda meie füüsilise keskkonna muutustest, aga ka meie vaimsetest vajadustest, olgu selleks siis usk, uudishimu, äng, igavustunne vms. Kindlasti ka vajadus ühiseluliste reeglite järele. Mõneti sarnaneb see liigi bioloogilise arenguga. Genoomiga päritakse eelnevate põlvkondade tunnuseid, samas epigeneetilised protsessid võimaldavad keskkonnamuutustega kiiremini kohaneda.
Kui näha neis mõlemas providentsi, jumalikku ettehooldust, siis võib rõõmsalt imestada. Milline kingitus! Me oskame elada kõrbes ja tundras, suurlinnas ja maal, oleme toitumises väga paindlikud. Ja kus on inimvõimete piirid? Jaan Einasto, Arvo Pärt või Rait Ratasepp kodumaiste näidetena. Kobaleva kirjutajana imetlen Ülle Madise, Toomas Pauli, Peeter Oleski jmt eruditsiooni ja ligimesearmastust väljendavaid meistritöid.
Meil on enam kui piisav eelduste pagas, et luua unistusi. Inimeste unistused on enamasti pildilised. Motivatsioonikoolitusel soovitati plaanide vihikusse oma unistustest lausa fotod või joonistused kleepida. Ja ehkki me oleme head kohanejad, on meil ka elukeskkonna suhtes omad ootused, unistused.
Kunagi oli eestlaste unistuseks saada oma talu ja küllaga rammusat sööki. Hiljem, linnastumise tingimustes, tekkisid unistused kõrghoonetest ja olmemugavustest, aga ka tagasi maale minekust. Uusimad unistused sisaldavad visiooni elada muu loodusega kooskõlas, säästlikult ja jätkusuutlikult. Pilt loodusest kui katedraalist on meeliülendav. Pidades pühaks Loojat ja tema loomingut, oleme osalised protsessis, milles on nii tahet pärandada hea elukeskkond kui ka soovi pärida koht taevas.
Elame advendiaega, ootame ülisuurima kingituse tähistamist. 6. detsembril oli nigulapäev, III sajandil elanud Myra piiskopi, heategija, laste kaitsepühaku püha Nikolause päev. Tema järgi on nime saanud näiteks Niguliste kirik, Viru-Nigula asula ja tuletatud ka mitmeid perenimesid. Temast on pärit jõuluvana kuju – mänguline idee kingijagajast, laste unistuste täitjast.
Miks on viimasel ajal levimas mõte kingitusi mitte teha? Sest asjade, vahel lausa mõttetute vidinate tootmine kahjustab keskkonda, mille oleme pärinud oma esivanematelt ja mille pärandame oma lastele. Ei taha ju kinkida määrdunud, lõhutud, viletsat asja. Sellisel juhul oleme lastele kingituse võlgu, oleme annid ise ära kasutanud.
Samas on hea ja õige, kui jõuluvana lastele kinke toob. Kinkidel on oma osa lastes headuse kasvatamisel. Päkapikkude ja jõuluvana abil saab lapsele näidata, et maailm väärtustab hingeheadust, tunnustab häid püüdlusi. Rõõm unistuse täitumisest jääb emotsionaalsesse mällu ja annab täiskasvanuks saanule tahet olla ise rõõmu jagaja. Teha püha Nikolause kombel heategusid, kinke ja annetusi, palvetada kellegi eest. Teha head, et maailm oleks parem paik.
Heategu nii lastele kui loodusele on lastega looduses käimine. Nagu vanemate eeskuju ja pühapäevakool toetab usulist kasvamist, nii aitab lahtiste silmadega looduses viibimine kaasa selle väärtustamisele, unistuste tekkele loodussõbralikust eluviisist.
Nii karta kui ka unistada oskame oma teadmiste piires, samas aitavad head teadmised ka kartustest jagu saada ja säravamalt unistada. Elukeskkond Eestimaal ei kuku kokku, kui ka kõik puud maha raiutaks ja kõik niidud viljapõldudeks küntaks. Me oleme väikesed ja meie globaalne mõju on tühine. Saati oleme hõredalt asustatud, Hollandis elab väiksemalgi pinnal 16 miljonit inimest.
Aga kas meie unistustes on pilt maast, kus pole metsa, kuhu marjule minna, või niitu, kust karikakraid ja kellukaid korjata? On see Eesti? Meie puisniitude liigirikkus on üks suurimaid maailmas! Kui ilus on longus helmikas, justkui Pärdi „Spiegel im spiegel“ … Ja meie metsatüüpide rohkus, avaratest nõmmemännikutest salapäraste salumetsadeni! Loomariik üle 11 000 määratud putukaliigiga, lisaks sadu liike selgroogseid!
Kas selline kingitus ei vääri hoidmist, igapäevast mõistlikku majandamist? Otsides kompromisse ja koostööd majandustegevuse ja loodushoiu vahel. Ja mõeldes globaalselt: meil on küll head, kuid mitte lõputud eeldused ja kohanemisvõime. Kas suudame kohaneda mikroplastist ja lahustunud sünteetilistest kemikaalidest „rikka“ vee ja toiduga? Elutingimustega, mis kujunevad loodusliikide massilise väljasuretamise tagajärjel? Hapniku vähenemise ja saaste suurenemisega õhus fossiilsete kütuste põletamise tõttu? Tegutseda tuleb lokaalselt.
Iga jõuluvana vammus on kui tükike püha Nikolause piiskopimantlist (mantia). Tükike riiet annetuskasti põhjas, mis sinna lastud kõliseval kõlavalt heliseda ei lase. Tükike niitmata muru elurikkuse heaks.
andres lehestik208

 

 

 
 

Andres Lehestik,
kolumnist

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)