Tuhkapäevaga juhatatakse sisse paastuaega
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Uudised / Number: 14. veebruar 2018 Nr 7 /
Internet
Tuhkapäevaga (sel aastal 14. veebruaril) algab paastuaeg. Päeva nimetus tuleb tuha päheraputamisest, mis oli patukahetsuse ja meeleparanduse sümbol.
Tegu on vana Iisraeli tavaga. Ka Piiblis on mitmeid tuha päheraputamise kirjeldusi. Näiteks Juuditi raamatus on kirjeldus, kuidas juudid valmistusid võitluseks Assuri kuningaga: „Kõik Iisraeli mehed, naised ja lapsed, kes elasid Jeruusalemmas, heitsid siis maha templi ette, raputasid endale tuhka pähe ja laotasid oma kotiriided Issanda ette“ (Jdt 4:11). Sellise tuha päheraputamisega võis kaasneda ka paastumine: „Ja rahvas paastus mitu päeva kogu Juudamaal ja Jeruusalemmas kõigeväelise Issanda pühamu ees“ (Jdt 4:13).
Paastuaeg kestab tuhkapäevast vaikse laupäevani. See on 46 päeva pikkune aeg, kuid paastutakse 40 päeva, sest paastuaja pühapäevad ei ole paastupäevad. Pühapäev tuletab meelde Jeesuse ülestõusmist surnuist ja sel päeval pole vaja paastuda. Jeesus ütles (Lk 5:34–35): „Kas te võite peiupoisse panna paastuma sel ajal, kui peigmees on nende juures? Ent päevad tulevad, mil peigmees võetakse neilt ära, küll nad siis paastuvad neil päevil.”
Paastuaeg toob meelde Jeesuse paastumist kõrbes, mis oli samuti 40 päeva pikkune. Kõrbes paastudes valmistas Jeesus end avalikuks tegevuseks. meid valmistab paastuaeg eesootavate suurte kirikupühade vastu. Paastuaeg eelneb nii ülestõusmispühadele kui jõuludele ja paastupäevad on ka nelipühade eel. Enne ülestõusmispühi on kirikuaasta pikim paastumine.
Kirikus hakati tuhande aasta eest paastuaja alguses patukahetsuse märgiks raputama tuhka pähe, hiljem hakati tuhaga tegema ristimärki otsaesisele. Tuhk saadi eelmise aasta palmipuudepühal kasutatud palmiokste põletamisest. Tegu oli nii keskkonnasõbraliku kui ka väga sümboolse toiminguga.
Palmiokstega lehvitati, kui Jeesus sisenes Jeruusalemma. Rahvahulk oli rõõmus ja juubeldav. Jeesus läks aga sinna pühasse linna selleks, et seal end ohverdada inimeste eest. Kirikus kasutati samuti palmipuudepüha jumalateenistusel palmioksi, mis hiljem põletati. Selle tuhaga tuhkapäeval otsaesisele tehtud ristimärk on märk sellest, et inimene tunneb enda süüd Jeesuse surmas ja kahetseb oma pattu. Nii tunnistab inimene, et Jeesus kannatas ka tema pärast.
Kaido Soom
