Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tühjast rannast

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) andis aasta alguses välja 2006. aasta eesti parima filmi auhinna, Neitsi Maali kuju sai r˛issöör Veiko Õunpuu mängufilm «Tühirand» kui «napi stiiliga tundlik film, mille maneristlikud poosid just rõhutavad siirust. Film mõjub kui väike ja soe mälestusmärk iroonilisele südamlikkusele». Ilmselt on tänaseks jõudnud nimetatud M. Undi jutustuse ainetel tehtud film juba päris paljude eesti vaatajateni.

Filmi kodulehel öeldakse, et ««Tühirand» räägib noorest intellektuaalist, kes on manipuleerinud end situatsiooni, kus tal tuleb veeta nädalavahetus koos naise ja tolle armukesega. Armukadedusest piitsutatuna püüab ta naist tagasi võita, kuid see pole lihtne. Lihtsustatult öeldes on see film, mis püüab üsna kerges vormis tegeleda raske küsimusega – kas armastus on üldse võimalik?» Tähelepanuväärne on, et filmi eelarveks oli kinokunsti kohta üliväike summa 360 000 krooni ning et nii «Tühiranna» meeskond kui ka näitlejad osalesid võtetel tasuta. Aga need on juba üldtuntud faktid, mis ei vajagi ehk kordamist.

Film on nauditav. Keerulisele ja samas justkui ülilihtsale psüühilisele dünaamikale on monumentaalseks taustaks Eesti rannamaastik, kivid ja meri. Inimesed tunnevad end armastuskolmnurgas kord energiliselt, siis väsinult ja tülpinult ning üksteise järel võrdlemisi tühjalt. Seisundite demonstreerimiseks on rahulikult aega võetud. Kord on rand (ja kogu maailm) «tühi» ühe, kord teise tegelase jaoks.

Ilmselt võib välja tuua palju erinevaid interpretatsioone, millest ei saa ühtegi ainuõigeks pidada, aga tundub, et filmi saab vaadata ka võimsa armastuse puudumise manifestatsioonina. Kui peategelane Mati justkui võidab abielurikkumise kaudu lõpuks oma naise jälle armuke Eduardilt tagasi, põgeneb ta viimaks lennujaama WC akna kaudu ja jätab filmi lõpus naise üksinda. Mati on vist viimseni tühi. Erinevalt filmist lõpetabki Unt teose lausega «Mul polnud lõhna ega maitset».

Tähelepanelikuks võiks aga vaataja muutuda teatava religioosse dimensiooni tõttu, mis nii jutustuses kui ka filmis selgelt esile tuleb. Pärast kaklust Eduardiga karjub Mati piibellikult: «Kes ülekohut teeb, see tehku veel ülekohut, ja kes roojane on, see saagu veel roojasemaks. Ja ma tulen nobedalt ja mul on tasuda kõigile nii, kuidas nad teevad.» Jutustuses Mati vaid mõtles nii, filmis röögib ta midagi sellist konfliktiseisundis.

Niisugused piibellikult markeeritud tekstikohad on Undi algses jutustuses kirjutatud läbiva suure tähega ja neid on raamatuversioonis päris mitu. (Näiteks kolmekesi ujudes mõtleb peategelane Mati: «VAADAKE, TA ON HEEBREA MEHE TOONUD MEIE JUURDE MEID ÄRA NAERMA, TA TULI MU JUURDE MINU JUURES MAGAMA JA MA HÜÜDSIN SUURE HÄÄLEGA.»)

Ka filmi muusikalisse kujundusse on sisse pandud religioosseid vihjed, näiteks saadab metsas liikuvat Matit koraalilik taustamuusika. Selliste vihjete tõttu saab rannamaastik justkui mingi teise, raskesti kirjeldatava, aga tuntavalt sügava, olenevalt vaatajast ka religioosse tähenduse. Väike ja tõmblev, kõiges pettunud inimfiguur igavese ja hiigelsuure looduse ees kasvab sümboliks, millel on meile edasi anda järsku midagi väga olulist ja ajatut.

Image
Paavo Matsin