Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tuhast tõusnud jumalakoda kui Jumala ime

29.08.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Sündmuse tipphetk oli lausa härdaks tegevalt puudutav altari pühitsemine. Koguduse liikmed altarit „riietamas“.

19. augustil taaspühitses peapiiskop Urmas Viilma Naissaare Püha Maarja kabeli. Aukülalisena osales Rootsi kroonprintsess Victoria koos abikaasa prints Danieliga. Teda saatis president Kersti Kaljulaid abikaasa Georgi-Rene Maksimovskiga.

Tallinnast 12 kilomeetri kaugusel asetsev 1075. aastal Bremeni Adami reisikroonikas Terra Feminarum’iks nimetatud saar ees terendamas, istun vihmasel pühapäevahommikul auriku Ka­­t­harina pardal, et osa saada eestirootslaste suurpäevast. Pilku köidavad rahvarõivaste kandjad, kõrvu kostab taaskohtumisrõõmu ja rootsikeelset jutukõminat. On ju taaspühitsemisele kutsutud pea 400 külalist, kelle seas palju Naissaare juurtega inimesi ka välismaalt: Rootsist, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Norrast, Suurbritanniast, Kanadast ja mujalt.

Minevikule mõeldes
Hommiku hallus ei heiduta ka minu lauanaabreid – Pirita kloostri nunnasid, kes jagavad eesseisva sündmuse elevust, ent kuulen ka paavsti visiidi ettevalmistustest. Nimelt on Pirita kloostril au paavst Franciscusele tema visiidil Eestisse lõunat pakkuda.
Naissaarele, mis on Eesti suuruselt kuues saar, oleme kõik esimest korda teel. Praegu on saarel okupatsiooniaja pärandina vaid kaheksa püsielanikku, ent hiilgeaegadel olid külad täis rahvast, kool ja tihe seltsielu. Loomuliku osana kuulus inimeste ellu ka pühakoda.
11. septembril 1938 pühitseti seal I maailmasõjas maha põlenud kiriku asemele Karl Tarvase projekteeritud kabel: ainus eestiaegne hoone, mis pärast pikka okupatsiooniaegu väga viletsas seisukorras, ent siiski alles jäi. Ülejäänud pagendatud elanike majad ja hooned põletasid 1970ndatel Nõukogude sõjaväebaasi sõdurid maha. Rootsi-Mihkli koguduse, mille abikirik Naissaare kabel on, eestvedamisel on kirikut aastakümnete jooksul taastatud. Sellesse on paljude teiste annetajate kõrval panustanud ka Rootsi kuningakoda.

Sidemete hoidmise paik
Laeva sadamasse jõudes võtab saabujaid vastu tihe vihm. Eakamad külalised said jalavaeva vähendada veoauto kastidesse seatud pinkidel sõites, enamik saabujaid jalutas läbi tormimurruse segametsa kohati paralleelselt raudteega kulgevat teed Männiku küla suunas, kus ootasid kohvikud, saaremuuseum ja Naissaare kinomaja.
Pärast kehakinnitust ja esimeste päikesekiirte märkamist, mille võlusid välja Kose kiriku pasunakoori helid, astun sisse kinomajja. Filmid Naissaarest ja rannarootslastest köidavad. Seinale projitseeritult kõneleb parasjagu Rootsis kasvanud Rootsi-Mihkli koguduse liige ja pärimusmuusik Sofia Joons, kelle vaarema elas Naissaarel. „Naissaar õpetab, kuidas kultuurid tulevad ja lähevad, ei pea kartma uut algust,“ kõneles filmis Sofia ja laulis saarelt pärit rahvaviisi.
Hiljem külaliste seas teda koos poja ja tütrega jalutamas märgates küsin, mida kabeli taaspühitsemine talle tähendab. „Midagi üles ehitada, see on meeletult suur töö. Meil pole siin enam kodu, mis seoks. Seetõttu on väga tore, et kiriku näol on olemas koht, kus kokku saada. Inimestel on vaja paika, et elus hoida sidemeid. Need on õrnad,“ jagas ta.

Hinges tänulikkus
Männiku külast pärastlõunal Lõunakülla edasi liikudes jõuan päevakangelaseni: lihtne kaar­akendega tahutud palgist pikihoone ja kollase laudisega torn, mille tipus rist. Kabeli ette on püstitatud telk, sest umbes 100 kirikulist mahutav pühakoda jääb sel päeval kitsaks. Kõrgete külaliste ootus tingib kõrgendatud turvanõuded: kirikuaia väravast pääseb sisse vaid kutse ettenäitamisel.
Kabeli uksel tervitavad saabujaid Stockholmi eesti koguduse õpetaja Tiit Pädam ja laia naeratuse ning hea sõnaga Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson, kes viimaste askelduste saatel jõuab öelda, et hinges on suur tänulikkus, et nii kaugele on jõutud: „Nii paljud inimesed on panustanud. Kogu kogukond on appi tulnud. Väikesaarte rahvale on see väga oluline. Kroonprintsessi saabumine näitab, et Rootsi kuningakoda tunneb meiega ühtekuuluvust ja hindab ka seda, mida tehakse vaikselt ja kõrvalistes kohtades.“
Kuna kroonprintsessi ja presidendi saabumine viibib, on aega jutelda, ühiste juurte üle juurelda, ka pilk piduehtes kirikule heita. Algsest kabeli interjöörist pole midagi säilinud. Hallides ja kollastes toonides värvigamma annab ruumile sooja ja koduse õhkkonna. Aknalaudadele ja pingiotstesse on kaunistuseks seatud Rootsi lipuvärvides lillekimbud.
Püüan meenutada, kas olen enne ilmselt inimese aretatud sinist roosi näinud. Siia nad sobivad. Oma koha on leidnud kantsel, lugemispult, sel päeval ka videokaamera ja altariseinas Andrei Lobanovi maalitud loodusmotiiviga kaunis kappaltar, mis avamist ootamas. Rõdul orel ja organist Maris Oidekivi-Kaufmann koos Kose pasunakoori, laulja Sofia Joonsiga ning teiste muusikutega viimaseid ettevalmistusi tegemas. Kabel on lihtne ja ilus nagu veidi häbelikult peigmeest ootav pruut.

Tule, Issand, elu ja rahuga
Veoauto kastis saabuvad fotograafid ja peagi Viimsi vallavanem Siim Kallas koos abikaasaga. Loetud minutite pärast jõuavad kohale särava naeratusega sinimustvalges kleidis kroonprintsess Victoria ning president Kaljulaid koos kaaskonnaga.
Sündmus võib alata. Protsessioonis puhkpillihelide saatel kannavad rahvarõivais lapsed kabelisse altarikrutsifiksi ja küünlad, et Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel nõukogude ajal kinosaalina ja loomade tallina kasutatud hoone võiks taas ühes Issandaga hingata.
Peapiiskop Urmas Viilma pühitseb kella, oreli, kantsli. Oma kohale asetatakse kirikutekstiilid ja küünlad. Assisteerivad õpetajad Göransson ja Pädam loevad pühakirja tekste. Jumalateenistus on ootuspäraselt kakskeelne. Sündmuse tipphetk oli lausa härdaks tegevalt puudutav altari pühitsemine. Kappaltari uste avanedes näeb peainglite Gabrieli ja Miikaeli vahel kogudust õnnistavat neitsi Maarja süles istuvad Jeesus-last.
„Jumal, tule meie keskele elu ja rahuga, kui koguneme Sinu altari ümber, et võtta vastu armu leiba ja õnnistuse karikat. Ole leerilastega, kes annavad siin oma tõotuse, ole pruutpaaridega, keda siin laulatatakse, ja kogudusega, keda Sinu nimel õnnistatakse,“ palvetab peapiiskop ning koguduse liikmed „riietavad“ altari ja kannavad altarilauale krutsifiksi, küünlad ja lillevaniku. Kabel on taas pühitsetud palvekojaks: Jumala teenimise, tunnistamise ja austamise pühaks paigaks.
Kogu sündmuse kokkuvõtteks jääb hinge helisema peapiiskop Viilma jutluse mõte, et Naissaare kabel on Jumala kojana tõusnud tuhast ja see on üks Jumala imedest: oleme suutnud Jumala abiga pöörata halva heaks, õnnetuse õnnistuseks ja muuta vahepeal „röövlikoopaks“ muudetud pühakoja taas palvekojaks. Tänu olgu Issandale!
Kätlin Liimets

Naissaar
Pindala 18 km2, pikkus 9 km, laius 4 km, 85% kaetud metsaga
Kandnud erinevaid nimesid: Terra Feminarum (1057), Nargheiden (1348), Nargeden (1455), Nariöö (1506), Nargen (1519), Naissaar (1723)
Suuruselt kuues saar Eestis, rannarootslaste asuala
Püsiasustusest teateid 15. sajandist
Praeguse kiriku esmapühitsemine 11.9.1938
Varasem Püha Maarja kirik sai nurgakivi aastal 1853, hoone hävis I maailmasõjas
Nõukogude ajal oli saar suletud sõjaväebaas
8. septembril pühitsetakse esimest korda (!) armulauda pärast II maaimasõda

Pildigalerii:

Kabeli uksel tervitas saabujaid laia naeratuse ning hea sõnaga Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson. Fotol koos Sofia Joonsiga.

Aknalaudadele ja pingiotstesse olid kaunistuseks seatud Rootsi lipuvärvides lillekimbud. 3 x Kätlin Liimets

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)