Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tugevamal ei ole alati õigus

09.03.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Möödunud reedel esitleti rahvusraamatukogu konverentsisaalis Lembo Tallingu äsjailmunud mahukat armeenia rahva ajalugu käsitlevat raamatut «Armeenia probleem». Teos annab eesti lugejale hea ülevaate ühe väikerahva pikast ja kuulsusrikkast võitlusest, aga ka kaasaja poliitilisest ja majanduslikust olukorrast.

Autor on teose kirjutamisel keskendunud põhiliselt siiski armeenlaste kallal toime pandud genotsiidile, sügavale ja valurikkale kannatusele, mida see rahvas on pidanud üle elama. Peamine tähelepanu on uurimuses pööratud 1915.-1916. a tragöödiale, mille käigus hukati Osmani impeeriumi noortürklaste hävitamispoliitika tulemusena 1,5 miljonit süütut kannatajat. Ja ainult seetõttu, et nad olid armeenlased, olid kristlased.

Kuid raamatus käsitletakse veel muulgi ajal sooritatud kuritegusid. Nii 19. sajandi lõpul Sassuunis kui veel 1988.-1991. a Aserbaidþaanis. Talling toetub genotsiidiuurija Rudolf Romeli arvamusele, et Türgis on erinevate valitsusvõimude ajal hävitatud kuni 4,3 miljonit armeenlast, kreeklast ja teisi kristlasi.

24. aprillil möödub 90 aastat kannatava rahva suurhävitamise algusest. Oleks õiglane, et teiste 20. sajandi hukkamõistetud kuritegude loetelus oleks ära märgitud ka armeenlaste vastu sooritatud genotsiid. Ja mitmed teisedki inimsusevastased kuriteod, mida rahu armastav inimene ei tahaks meenutadagi.

Henry Kissinger väidab: «Kui välispoliitikat tegelikult määraks ideoloogia, oleks Hitleril ja Stalinil olnud küll niisama vähe võimalust omavahel käsi kokku lüüa nagu kolme sajandi eest Richelieu’l ja Türgi sultanil. Kuid ühised geopoliitilised huvid seovad nii võimsalt, et see lükkas vanu vastaseid Hitlerit ja Stalinit vääramatult teineteise poole.»

Kas Euroopa Liidu laienemispoliitika seab globaliseeruvas maailmas suhtlemises ja hinnangute andmises omad reeglid? Ja kas reeglid määratakse tugevama tahte järgi?

Türgile antud kutse tulla EL laienemisläbirääkimistele tekitab tahes tahtmata vastakaid tundeid. Talling kirjutab, et europarlamendi määruste kohaselt on Armeenia genotsiidi tunnistamine Türgi poolt kohustuslikuks eeltingimuseks liitumisel ELiga. Samas aga Türgi uue, 26.09.2003 vastu võetud kriminaalkoodeksi artikkel 306 ütleb, et kuni 10aastase vabaduskaotusega karistatakse kodanikke, kes «deklareerivad avalikult, et Esimese maailmasõja ajal leidis Armeenias aset genotsiid».

Eestlastena oleme meiegi pidanud oma minevikku selgitama kurtidele kõrvadele, kes ei tahagi tunnistada vabastamise ja okupatsiooni mõistete erinevust. 1944. a märtsipommitamine Tallinnas ja suure osa Narva hävitamine on vaid kujundlikeks näideteks sellest, kuidas üks väikerahvas jääb suurte impeeriumide omavaheliste kemplemiste ohvriks. Ja kas tugevam taipab, et on nõrgemale liiga teinud?

Murelikuks teeb aga see, et kaasaegsed mitmed poliitikud ei soovigi tunnistada ammuseid kuritegusid, millega isiklikult ei oldudki seotud. Nii õigustavad nad ju tänast vägivalda ja ülekohut. Ja see teeb ettevaatlikuks.

Einar Soone,
piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)