Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tugev raudaed ja ristimärgiga postid

04.10.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Tartu ülikooli kirurgiaprofessor dr Zoege von Manteuffeli villa Toomemäel Vallikraavi tänaval, mille Tartu metodisti kogudus ostis ja kasutas aastatel 1926–1941. 1941. aasta 12. juuli õhtul tabas süütemürsk kirikuhoonet, mis põles varemeteks. Samal ajal lõõmas läheduses leekides ka Maar­ja kirik. Koguduse arhiiv

Pühapäeva hommikul jalutab üks hallipäine vana mees kepi najal Vallikraavi mäenõlvakust alla. Peatub raudsepisaia ja ristimärgiga postide juures ning kõik tuleb meelde, kuis oli seitsekümmend aastat tagasi.
Piirdeaia taga sirelipõõsaste keskel seisis madala rõdu ning pitspoordiga kaunistatud maja, kus asus metodisti kirik ja pühapäevakool. Kirik oli lihtne ning meeldiv. Jumalateenistus algas lühikese sisseõnnistusjutlusega järgmiseks nädalaks. Alati oli suurele raamile pandud piibliteemaline värvirikas pilt, mille abil jutustati piiblilugusid.
Laule saatis väike harmoonium kiriku kõrgendikul. Selle helid olid imekaunid. Ei osanud tookord lapsed-noorukid arvata, et tuleb aeg, kus nupule vajutades saab valida igasuguseid helisid. Vana mees arvas küll, et mitte nii kauneid kui pühapäevakooli harmooniumi kõla oli.
Pühapäeva teine pool oli tegevusrohke. Õpetati käsitööd ühtmoodi nii tüdrukutele kui poistele. Pühade ettevalmistamise ajal mõeldi vaeste perede lastele. Pandi pakki nii üht kui teist, et nemadki rõõmu tunneksid.
Maja peremeheks oli õpetaja Aleksander Kuum. Leebe ja heatahtlik, kuid kui tarvis, siis ka ülimalt range.
Kord, kui koolivend Kalju salamisi oli harmooniumi juurde saanud ja lasi sealt välja ühe tookordse tuntud filmi lööklaulu viisi, juhtus seda kuulama ka õpetaja Kuum. See viis õpetaja endast nii välja, et üksnes loomu poolest antud intelligents seda raevu talitses ega lasknud tal Julk-Jüri kombel poissi kui Tootsi kepiga läbi nüpeldada. Ta saatis poisi jalapealt koju ja järgmisel pühapäeval aeti asi pihitoolil korda.
Vanal mehel meenus endagi pihitoolil käimine. Anti kord koduseks tööks saagida vineerist nukumööbel, et see siis näitusele välja panna. Temal aga jäi see kas laiskusest või oskamatusest tegemata. Ostis mänguasjade ärist vineerist laua ja tooli. Süda jäi aga valutama ning selle südamevaluga läks ta oma pettust pihil üles tunnistama.
Niimoodi elati seal Vallikraavi tänaval pühapäevakoolis.
Siis tuli suur sõjamöll. Noored hirmutati oma pesast välja nagu linnud, kes pidid laiali lendama. Aastakümneid tuli vahele, kus ei tohtinud sõnakestki rääkida kunagisest pühapäevakoolist ega aastapäevade kokkutulekutest. Mälestuseks on jäänud tugev raudaed ja ristiga märgitud postid. Postid on alles.
Rõõm on kuulda, et tagasi on tulnud ka pühapäevakoolid. Harmooniumi asendavad nüüd küll kaasaegsemad pillid ja laululindid. Aeg läheb edasi, jätkuks noortel ainult tahtmist pühapäeviti kokku tulla.
Ilmar Märks
2003. aastal

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)