Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tšehhi ühiskonna ilmalikkus tuleneb ajaloolisest taustast

13.01.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Pavel Hošek esinemas Tartu ülikooli aulas konverentsil «Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse». Kätlin Liimets

Eesti ja Tšehhi paistavad Euroopas silma selle poolest, et vaid väike osa elanikkonnast on seotud kristliku kirikuga.

Praha Karli ülikooli evangeelse usuteaduskonna dotsent teoloogiadoktor Pavel Hošek selgitab, miks on Tšehhi nii sekulaarseks riigiks kujunenud. Ühtlasi kinnitab ta, et kõigest hoolimata on kristlased võitnud lugupidamise tänu nende panusele ühiskonna teenimisel, eriti hariduse, sotsiaaltöö ja teaduse alal.

Kas võib öelda, et Tšehhi ühiskond on üks sekulaarsemaid maailmas?
Pavel Hošek: Tšehhi ühiskond on kindlasti väga ilmalik võrreldes kõigi meie naabritega. Slovakkia, Poola, Austria ja Saksamaa puhul on ühiskonnas palju suurem inimeste osakaal, kes ilmutavad mingit laadi religioosset kuuluvust. Niisiis on Tšehhi olukord teatud mõttes unikaal­ne ja erandlik. Sotsioloogiliste uuringute järgi pole tšehhid oma veendumuste poolest aga tingimata ateistid. Pigem on tegemist väga tugeva reserveeritusega institutsionaliseeritud religiooni, nimelt kirikliku kristluse suhtes. Samas kalduvad tšehhid olema üsna huvitatud tegelikkuse mittematerialistlikest seletustest. Teisisõnu, huvi amulettide, horoskoopide, tulevikuennustamise ja vaimse tervenemise vastu on Tšehhis tegelikult suurem kui Euroopas keskmiselt. Niisiis spirituaalsed otsingud on väga olulised, aga see pole peaaegu üldse seotud traditsiooniliste ametlike kirikutega.

Miks on see nii?
Paljud ajaloolased väidavad, et see on seotud hussiitliku liikumisega XV ja XVI sajandil ning ususõdade ja Kolmekümneaastase sõjaga XVII sajandil. Rahvast, kes oli põhiliselt protestantlik, valitsesid sel ajal Austria Habsburgid, kes olid väga vagad ja pühendunud katoliiklased. Protestantlik aadel oli Kolmekümneaastase sõja tagajärjel sunnitud maalt lahkuma või tagasi katoliku usku pöörduma. Enamikul polnud isegi valikuvõimalust – nad ei saanud maalt lahkuda, niisiis nad jäid ja pidid vastutahtsi laskma end katoliku kirikuga siduda.
Paljud tšehhide ilmalikkuse seletused on lähtunud nendest XVII sajandi sündmustest. Väga tõenäoliselt on need aga valed. Sest niivõrd kui ajaloolased saavad teha järeldusi religioossuse kohta Tšehhis XVIII sajandil, tundub, et roomakatoliku õpetajad keskendusid tööle noore põlvkonnaga ja olid väga edukad. XVIII sajandil oli enamik tšehhe ja moraavlasi õnnelikud ning lojaalsed roomakatoliiklastest kristlased. Vähemasti pole meil tõendusmaterjali, mis näitaks mingit erinevust tšehhi ning slovaki, poola või austria katoliiklaste vahel. Näib seega, et võtmetähtsus tšehhide tänapäevase ilmalikkuse seletamisel on XIX sajandil toimunul.
Tollane rahvustunde esiletõus, protsess, mida on mõnikord nimetatud rahvuslikuks ärkamiseks või rahvuslikuks taassünniks, algas haritlastest, kes soovisid uuesti ellu äratada hääbuvat tšehhi keelt, kultuuri ja rahvusidentiteeti. See oli kadumas saksa mõjude domineerimise tõttu. Austria Habsburgid ei surunud küll saksa kultuuri jõuga peale, aga kõik tšehhid, kes tahtsid kõrgkultuurist osa saada, rääkisid saksa keelt ja olid unustamas oma tšehhi juuri. Seega oli XVIII sajandi lõpus tšehhi keel harimatu külarahva keeleks.
Ja siis tuli üleeuroopaline romantistlik liikumine, oma juurte juurde tagasipöördumine ja tšehhi rahvusliku identiteedi taassünd, folkloori ja keele uurimine jne. Juhtus nii, et tšehhi rahva äratajatest haritlastel õnnestus veenda avalikkuse enamikku selles, et Habsburgid kasutasid katoliku kirikut oma kultuurilise liitlasena tšehhide rahvusliku identiteedi ja vabaduse allasurumisel. Peaaegu kõik avalikkuses esinevad haritlased, kes selle tõlgenduse lõid, olid ise roomakatoliiklased. Seega ei olnud nad ise avalikult kiriku vastu, vähemasti mitte niipalju, et oleksid sellest lahku löönud. Keiser Joseph II ajast, 1781. aastast alates sai nimelt tagasi protestantlusesse pöörduda, aga enamik ei teinud seda.
Nad lihtsalt samastasid kõige kuulsusrikkama ajajärgu Tšehhi kultuuriloos Habsburgide-eelse perioodiga, nimelt ajajärguga 1415. aastal hukatud Jan Husist Kolmekümneaastase sõja ajal elanud Jan Amos Komenskýni. Selle järel alustasid Habsburgid poliitilise ja kultuurilise rekatoliseerimisega. Ja teatud mõttes ebaõiglaselt hakati roomakatoliku kirikut süüdistama selles, et ta ohustab tšehhide rahvuslikku ja kultuurilist terviklikkust. See on mingil määral tänini paljude tšehhide alateadlik hoiak, eriti katoliku kiriku suhtes, mida on aga üldistatud ka teistele kirik­likele organisatsioonidele. Leitakse, et kirik on huvitatud üksnes võimust ja rahast ega hooli tegelikult lihtsatest inimestest.
Paralleelselt rahvusliku ärkamisega toimus 19. sajandil ka üsna edukas tööstusrevolutsioon. Tšehhi aladel leidis aset majanduslik õitseng. Need haritlased, kes võtsid omaks nii rahvusliku ärkamise programmi kui valgustusajastu programmi, süüdistasid kirikut reaktsioonilisuses, progressivaenulikkuses ja selles, et ta takistab emantsipeerumis- ja liberaliseerumisprotsessi. Äkitselt tekkinud töölisklassile tundus – ja see oli teatud mõttes õigustatud –, et kirik polnud õieti piisavalt kiire tööliste kasvava hulga vaimuliku teenimise korraldamisel.
Niisiis need töölised, kes tundsid end justkui reedetuna ja omapäi jäetuna kiriku poolt, liitusid sotsialistliku liikumise kui mingis mõttes religiooni aseainega. Ja nemad omakorda nägid kirikus vabrikantide liitlast. Olid erinevad suundumused, mis liitusid ühte ja võimendasid üksteist ning muutsid Tšehhi ühiskonna väga ilmalikuks, eriti elustiili mõttes. Enamik inimesi kuulus ikka veel formaalselt kirikusse. Kogu XX sajandi esimesel poolel oli Tšehhi rahvast suur osa kirikus ristitud, laulatatud ja maetud. Aga nad võõrandusid ja kaugenesid järjest kirikust.
Oluline on mainitud paljude tegurite kumuleeruv efekt. Neid tegureid [eraldi võetuna] võib leida ka teistes maades, aga seal pole nii palju sekulaarsust. Muidugi mõnel nendest ajaloolistest arengutest on paralleele ja sarnasusi Eesti ajalooga, nagu minu eesti sõbrad on mulle rääkinud, aga mõned on spetsiifilised Tšehhi olukorrale.

Kui oluline roll sekulariseerumisprotsessis oli kommunistide võimul?
Kommunistid, kel näiliselt õnnestus Tšehhit sekulaarseks ja ateistlikuks muuta, polnud tegelikult nii edukad. Seda ei tuleks nii palju nende arvele kirjutada. Nende võim kestis ainult 40 aastat (1948–1989), see pole kuigi pikk aeg. Nad põhimõtteliselt tugevdasid juba varem eksisteerinud hoiakuid kiriku suhtes. Seega kasutasid kommunistid ära tõsiasja, et enamik inimesi olid kiriku suhtes kõhklevad ja tõrksad, seda, et nad, olles küll kiriku liikmed, ei tundnud end sellega kuigivõrd emotsionaalselt seotud olevat.
Enamik neist, kes sisimas olid sekulariseerunud, ei olnud kirikust välja astunud. Ja nad isegi ei pöördunud katoliku kirikust hussiitlikku või Tšehhi Vendade kirikusse (kirik, mis ühendab kalviniste ja luterlasi – toim.). Hussiitlik kirik sai alguse pärast Esimest maailmasõda ja peaaegu üleöö oli sel ligi miljon liiget, aga enamik neist olid endised roomakatoliiklased. See oli patriootlik žest – me lahkume Viini võimu alt ja lahkume ka Rooma võimu alt. Kuid väga tihti need inimesed polnud praktiseerivad roomakatoliiklased. Usuliselt ükskõiksetest roomakatoliiklastest said nad usuliselt ükskõikseteks hussiitideks, see polnud niivõrd usuline, kuivõrd kultuuriline ja patriootlik samm.
1950. aastal esimese kommunistide korraldatud rahvaloenduse tulemused šokeerisid võime, sest nad olid kaks aastat vaeva näinud ateistliku kihutustööga ning üle 90% kodanikest kinnitas ikkagi oma seotust kirikuga. Suurem osa neist olid roomakatoliiklased, umbes 10% oli protestante. Aga enamik neist ei olnud tegelikult religioosselt pühendunud.
Mis kommunistidel tõepoolest õnnestus, oli see, et nad nägid piisavalt vaeva, et veenda neid leigeid kristlasi mitte laskma oma lapsi ristida. Niisiis pärast 1950. aastat sündinud on esimene põlvkond, kes enamikul juhtudest ei ole ristitud või vähemasti konfirmeeritud – seega enam-vähem edukalt sekulariseerunud ka välises mõttes. Aga kommunistid ei vääri, et seda nende teeneks lugeda. Põhimõtteliselt oli olukord selleks soodsaks kujunenud nende järkjärgulise võõrandumise sajandite jooksul.
Pärast sametrevolutsiooni, 1990. aastate alguses, oli inimeste seas eriti roomakatoliku kiriku suhtes palju loomulikku poolehoidu, kuna see oli olnud tagakiusatud kommunistliku valitsuse poolt ning paavst Johannes Paulus II oli populaarne. Seetõttu kinnitas 1991. aasta rahvaloendusel 44% rahvastikust oma seotust kirikuga, mida on hilisema ajaga võrreldes palju. Üle poole elanikkonnast väljendas positiivset suhtumist kirikusse. Õigupoolest oli suhtumine roomakatoliku kirikusse eriti soodne, sest seda oli rohkem taga kiusatud. Kommunistid olid roomakatoliku kiriku suhtes närvilisemad, sest sellel olid rahvusvahelised sidemed. Väiksemate protestantlike konfessioonidega suutsid nad paremini manipuleerida. Palju katoliku preestreid vangistati, neid kiusati taga jne.
Kuid see populaarsus kadus tasapisi, sest kirikuga oli seotud nii palju ootusi ja enamik neist ei täitunud.

Miks?
Osalt seetõttu, et kuna kommunistid keelasid kirikul avalikult tegutseda, ei osanud kiriku esindajad suhelda kirikusse mittekuuluva ühiskonna osaga. Üle neljakümne aasta olid nad lihtsalt sulgunud kirikuhoonetesse ning seetõttu polnud neil kommunikatsioonioskusi ja -võimeid, et minna meediasse ja pöörduda ilmalike otsijate poole. Ja nõnda ei olnud kirik valmis vabaduseks ja sellega kaasnevate võimaluste kasutamiseks. Seetõttu kiriku populaarsus langes.
Kui 1991. aasta rahvaloenduse kohaselt oli roomakatoliiklasi 3,9 miljonit, siis 10 aastat hiljem oli neid 2,7 miljonit. Ja viimasel, 2011. aasta rahvaloendusel oli isegi veel dramaatilisem langus – roomakatoliku kirikuga seostas end peaaegu täpselt miljon inimest. Kaks suurimat protestantlikku konfessiooni järgisid samasugust languskõverat, niisiis nende suurus on 25% sellest, mis oli 20 aastat tagasi. Kuid nad on palju väiksemad. Tšehhi Vendade kirikuga on seotud 50 000 ja hussiitliku kirikuga 39 000 inimest. Ma ei kasuta sõna «liikmed», sest see pole täpselt see, mida rahvaloendusel küsiti. Mõned inimesed võisid end seostada kirikuga, olemata ise selle liikmed.

Milline on praegu kiriku positsioon ühiskonnas ja peamised rõhuasetused?
Kristlased on Tšehhi ühiskonnas vähemuses, mis mõistagi liidab neid omavahel. Me lihtsalt peame tegema koostööd, sest meid on liiga vähe! Niisiis, oikumeenilised suhted on ülihead. Ja mitte ainult protestantide vahel, see hõlmab ka roomakatoliiklastest kristlasi. Ja neil – ma mõtlen katoliiklasi – on ebaproportsionaalselt suur kultuuriline mõju, mis on väga positiivne. Sest nemad, erinevalt mõnedest protestantidest, rõhutavad inkarnatsioonilist suhtumist kultuuri. Nende seas on palju arste ja ülikoolide professoreid ning meedias, kunstis ja teaduses mõjukaid inimesi. Need on justkui Tšehhi sool ja valgus – head, teenivad ja asjatundlikud kristlased teevad ilmalikus keskkonnas erinevaid asju üldist hüve silmas pidades. Roomakatoliiklased on selles väga head ja protestandid õpivad seda õieti nende käest.
Mõned kiriku ametlikud esindajad alles õpivad tänapäeva maailmaga suhtlemist, mõne jaoks on raske kohaneda muutuva kaasaegse kultuuriga. Aga samas on mitmeid silmapaistvaid vastupidiseid näiteid nagu tõenäoliselt kõige mõjukam avalikkuses esinev intellektuaal kogu riigis Tomáš Halík, kes on roomakatoliku preester ning samal ajal mitteteoloogilise eriala professor Praha Karli ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta on ka ülikooli koguduse preester ja see kogudus on viimase 25 aasta jooksul olnud kõige edukam koht noorte toomisel kristliku usu juurde. Minu meelest on seal selle aja jooksul olnud üle kahe tuhande ristimise. Paljud teised roomakatoliku preestrid võiksid Halíkult õppida, kuidas sellist edu saavutada. Ja ta meeldib meediategelastele ning teda kutsutakse televisiooni ühiskondlikel teemadel sõna võtma. On teisi samasuguseid inimesi, kes tasapisi esile tõusevad, tema õpilasi.
Mida katoliku kirik teeb tõesti hästi, nii hästi, et muidu kiriku suhtes üsna reserveeritud, kahtlustav ja umbusklik ilmalik ühiskond seda kõrgelt hindab, on kirikupõhise hariduse andmine. Eriti hinnatud on sellised koolid, mida peab kirik, aga mis on mõeldud ilmalikele õpilastele. Eetos on kristlik, aga õpetatakse ilmalikke aineid. Selliseid koole on riigis üle saja ja nad on väga edukad, teevad tõesti väga head tööd isegi ilmalike koolidega konkureerides. Tervishoid ja sellega seotud valdkonnad nagu sotsiaaltöö, humanitaarsed tegevused ja muu taoline on teine asi, mida roomakatoliku kirik hästi ja tõhusalt teeb ning ilmalikule avalikkusele muljet avaldab. Ja ka akadeemiline maailm. Meil on ebaproportsionaalselt suur arv akadeemilisi isikuid väga erinevates valdkondades alates loodusteadustest ja füüsikast kuni kirjandusteaduseni, kes on kristlased. Ja see on tõhus tunnistus. Riigi astronoom number üks, rääkides tähtedest ja astrofüüsikast ja nii edasi, viitab ühe või kahe lausega oma usule ning see tõesti toimib. See purustab ka stereotüübi, mida mõned tšehhid siiamaani omavad, et religioosne usk on rumalatele ja harimatutele inimestele.
Niisiis, koolid, tervishoid ja akadeemiline maailm – roomakatoliiklased ja ka protestandid, aga väiksemas proportsioonis, teevad head tööd nendel aladel ning ilmalik ühiskond märkab seda ja hindab kõrgelt.
Rain Soosaar

Intervjuu on tehtud 18. novembril 2015, mil Pavel Hošek viibis Tartus, et osaleda konverentsil «Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse».

Tšehhi rahvastiku usuline kuuluvus 2011. a rahvaloenduse andmetel
Roomakatoliku kirik 10,3%
Evangeelne Tšehhi Vendade kirik (st luterlased ja kalvinistid) 0,5%
Hussiitlik kirik (roomakatoliku kirikust 1920 lahku löönud tšehhi rahvuslik kirik) 0,4%
Teised uskkonnad 2,7%
Religioossed (usuline kuuluvus täpsustamata) 6,7%
Mittereligioossed 34,2%
Ei vastanud / teadmata 45,2%
Allikas: Vikipeedia

Pildigalerii:

Ehkki paljud tšehhid suhtuvad kirikusse umbusklikult, on mõnedki kristlased võitnud üldsuse lugupidamise oma panusega ühiskonna teenimisel. Tomáš Halík (snd 1948), roomakatoliku preester ning rahvusvaheliselt tuntud filosoof ja teoloog, on Tšehhi mõjukamaid arvamusliidreid.

Tšehhoslovakkia iseseisvumise järel 1920. aastal loodud hussiitlik kirik rõhutab oma tuginemist XV sajandil elanud tšehhi usureformaatori Jan Husi pärandile. Paremal kiriku kaheksas patriarh Tomáš Butta.

Praha Püha Vituse katedraal on Tšehhi pealinna tuntumaid vaatamisväärsusi.Allikas: Internet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)