Esileht » Arvamused » Kolumn »

Trump on ilming, mitte põhjus

25.01.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

20. jaanuaril sai Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks Donald Trump. Üksmeelt selles osas, mida Trumpi valimisvõidust ja valimiste võitmise viisist järeldada, on väga vähe. Paljud kommentaatorid nimetavad teda populistiks, kuna ta räägib kas (liht)rahva või siis valgenahalise lihtrahva nimel, kellest valitsev eliit (ingl k establishment) justkui ei hoolivat.
Kui näpuga järge ajada, siis aga selgub, et jõulist populismi leiti ka Bernie Sandersi (demokraatide üks presidendikandidaat) esinemistest ning üldpildis oli populism midagi, mida vähem või rohkem oli kombeks kasutada kõigil.
Teine Trumpi iseloomustav märksõna on „tõejärgsus“ (post-truth, mille Oxfordi kirjastuse veebileht Oxford Dictionaries kuulutas 2016. aasta sõnaks) või „tõepõhjatus“ (Indrek Ibrus, „Tõepõhjata ühiskond – mis see on?“, Eesti Ekspress, 23.11.2016). Kui Politifact uuris Trumpi kampaaniaaegsetes väidetes sisaldunud tõde, osalist valet, faktide moonutusi ja lausvalet, leiti tulemusena, et 76% Trumpi väidetest põhinesid vähemalt mingil osal valel (http://www.politifact.com/personalities/donald-trump/).
Ent jällegi, Oxfordi kirjastus ei nimetanud „tõejärgsust“ aasta sõnaks mitte Trumpi valimisvõidu tõttu, vaid sellepärast, et tõejärgsus on üldisem tahk sellest, milliseks poliitika ja ühiskonna avalik mõtestamine on muutunud.
Mõni päev tagasi arutati Tallinna Televisioonis Peeter Võsa juhtimisel selle üle, kas kahe aasta pärast Euroopa Liit on või ei ole. Tõega, ratsionaalsusega ei ole sellisel arutelul suurt midagi pistmist. Kui üks arvab, et kahe aasta pärast on, ja teine, et ei ole, võivad saate jälgijatel sassi minna faktid ja põhjendatavad seisukohad ning arvamused, mis on õhust võetud ehk millel puudub põhjendatav alus.
Lähema kahe aasta jooksul ei jõua lõpule tõenäoliselt isegi Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust. Ratsionaalselt saab arutada ka selle üle, mis muutub halvemaks või paremaks ja kelle jaoks juhul, kui prantslased rahvana soovivad (!) lahkuda. Kõik pole kunagi kõigile ühtmoodi halb.
Tõejärgsele ajastule on omased „arvamused“ stiilis „valitsus ei tee midagi“ (kuna valitsus teeb ja toimib 24/7, võib sellist väidet pidada lausvaleks) või et „kodanikust keegi ei hooli“ (minge supermarketi kassasse, vaadake sigaretipakkidel olevaid pilte ja mõelge järele selle üle, kas mitte mõnel juhul ei minda hoolimisega isegi liiga kaugele).
Trump ei muuda maailma, maailm on muutunud ning Trump on selle ilming. Kui ajakiri Economist analüüsis mõned kuud tagasi tõejärgsust poliitikas, leiti selle näiteid nii Clintonilt kui Trumpilt, nii Brexiti pooldajatelt kui vastastelt, mistõttu tõejärgsus ei ole omane vaid üksikutele. Tõejärgsus on osa suhtlusviisist.
Kolmandaks kasutatakse Trumpist rääkides aga negatiivsena kõlavate sõnade kõrval ka positiivseid. Ta siiski võitis valimised, tal oli ressursse ja kuulsustest toetajaid vähem kui Clintonil, ent ta oskas strateegilisemalt kasutada ära kaasaegset meediat. Trump jätab mulje, et väljendab ausalt seda, mida tunneb, ning sel moel saavad inimesed ammutada temast julgust teha sedasama. Pidi olema piisavalt positiivset ka selleks, et ajakiri Time sai valida Trumpi lõppenud aasta inimeseks.
Kõige enam peavalu tekitab Trumpi puhul see, et ta ei ole etteennustatav ja tema sõnumid pole lõpuni mõistetavad. Kui ta lubab „teha Ameerika taas suureks“ või väidab, et „Ameerika arvelt ei tohi mujal keegi rikkaks saada“, siis sellised sõnumid on ta otsesele publikule – Ameerika Ühendriikide kodanikele ja valijatele – üsna enesestmõistetavad, sest sarnaseid sõnumeid esitavad oma valijatele valitsused ka mujal.
Segadus tekib aga mitmetel ülejäänutel – nende hulgas ka meil Eestis. Praegu tunneme ka meie end olevat Trumpi publik ning püüame aru saada, mis sedalaadi sõnum võib tähendada meie jaoks.
Võib-olla just seetõttu, et iga sõnum võib jõuda kõikjale ja selle vastuvõtjast tulenevalt võib omandada erinevaid tähendusi, on sõnumitest olulisem tähele panna tegusid ehk reaalseid poliitikaid. Kui palju selles osas Trump üldse saab olla teistsugune, kui oli Obama varem või oleks olnud Clinton, on üks oluline küsimus.
Teine oluline küsimus on, et Trump pole suures poliitikas varem olulisi ameteid täitnud, mistõttu varasema põhjal ei ole võimalik teada, mida temalt oodata võiks. Ning viimselt, selle asemel et keskenduda vaid Trumpi isikule, on ehk olulisem ära tunda, kuidas üldiselt on muutunud kodanike ja valitsuse suhe ning poliitika mõtestamise viisid veebikogukondades. Trump on pigem ilming või näide muutustest, mis on toimunud kõikjal ning puudutavad enamat kui vaid suurriikide poliitikat.

Kilp,Alar2015

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)