Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Trots ja alandlikkus

10.04.2013 | | Rubriik: Kultuurielu

Betti Alveri ja Mart Lepiku viimast kodu Tähtveres Koidula ja Vikerkaare tänava nurgal lahutas Uku Masingu ning Leo Anveldi kodudest Toomemäe poole vaevalt üks kilomeeter. Mistahes teoloogilise küsimuse puhul oleksid nad võinud kohtuda enam-vähem kohe. Tegelikkuses oli nende jaoks märksa enesestmõistetavam arutada neid küsimusi endamisi isegi siis, kui need tekkisid töö käigus, näiteks tõlkimisel.
Nii me ei leiagi kolmelt arbujate põlvkonna loovalt liikmelt ühist, kollektiivse diskussiooni tulemusel sündinud vastust küsimusele, mida teeb tuli – kas ta valgustab või teeb sooja või põletab kinnismärgi või jätab kustudes järele ainult tuha. Isegi see ei ole väga selge, kust on kolmel autoril too tuli pärit, sest Gustav Suitsu luuletus «Elu tuli», kirjutatud kevadtalvel 1905, sai olla vaid üks allikaid.
Et maine suurus on väga relatiivne, selle avastas noor Gustav Suits arvatavasti ise võibolla isa surma ajal aastal 1890. Sama tõdemuseni jõudmiseks Uku Masing Gustav Suitsult esimest tõuget ei vajanud, tõenäoliselt tundis ta selle ära Piiblist. Betti Alveri puhul on mõeldavad mõlemad lähtekohad, August Sangal on Suitsu luule määravam.
Kõiki neid ühendab aga arusaamine, et inimene siin maa peal ei pääse põrmukssaamisest, sest tuli, mis valgustab ja põletab ühtaegu, asub sinu enese sees. See on värssides dokumenteeritud. Suitsul luuletuses «Surnuaia laul»: Ja jumalate nool / käib patuste põue. Uku Masingul 1930ndate algul kirjutatud luuletuses «Tuld hoida hommikuni juba raske töö»: päiksetõusuks sytest jäänud ainult tuhapudu. Betti Alveril luuletuses «Doom» (1936): siis lõi tulise, leekiva teraga mõõga / minu rinda üks vägevam tundmatu vaim. Ja August Sangal ühes pealkirjata luuletuses 1968: Maailma viimne valgus, soojus // on sinu südames ja arus / nüüd nagu mesilased tarus // koos kurvalt kägaras ….
On kerge märgata, kuidas tsiteeritud värsside modaalsus erineb, ent kui vaadelda tsiteeritud kohti autorite teiste luuletuste kõrval või isegi sama luuletuse sees («Doom»), siis pole raske panna tähele, kuidas kõiki tsiteerituid seob opositsioon trotsi ehk teatava murdumatuse ja alandlikkuse ehk leppimise vahel. Eespool on nimetatud aukartust põhjusel, et siin käsitletud luuletajaid ühendab mõnesugune kummardumine tule ees ja lootus soojusele. Iseseisvus ei ole mitte niisuguse lootuse vastand, vaid ta kohustab lootusi täitma.
Kas need lootused (noorel Gustav Suitsul «ilus unistus») ka täituvad, see võib ilmneda hoopiski paradoksaalsel viisil, nimelt nõnda, et värss muutub luuletaja tegeliku elu suhtes sekundaarseks. Jüri Üdi avaldas kogus «Käekäik» (1973) pealkirjata luuletuse, mille esimene värss tunnistab: Mis siin salata, annan alla. Alandlikkus puudub, asemel valitseb hirm: Väga, kõige rohkem kardan surma. Sellistel juhtudel me ei saa otsustada inimese elukäigu üle selle põhjal, mis ta kirjutas, vaid peame pöörduma hingeloo ja tolle tulemuse poole.
Jüri Üdi kõnealuse luuletuse järgi on ta pihtinud tundmusest, mis näiteks August Sanga järgi (las tulla surmgi – ei karda mina; 1957) ei ole patt. Kust sai arbujate põlvkonna laps kogemuse patust? Kui me jätame selle küsimuse püstitamata, siis vaatame mitmes epohhis ainult loosungeid.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)