Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Triin Simson: küll Jumal on tark, et see kõik on nii läinud

29.06.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast


Käina ja Pühalepa koguduse õpetaja Triin Simson Kassari kabeli juures. Kassari kabel kuulub Käina koguduse juurde.  Kätlin Liimets.

Hiiumaa Käina ja Pühalepa koguduse teisel nelipühal seatud õpetaja Triin Simson on kirikuõpetaja ametisse küpsenud 25 aastat ja ise selliselt antud teekonnaga väga rahul.

Taevaminemispühal, 26. mail Tallinna toomkirikus ordineeritud Triin Simson on tugev ja paeluv isiksus. Et oleme aastaid teineteist tundnud ja viimased pool aastat ka ühiselt ordinatsiooniks valmistunud, siis julgen seda kahtlusteta väita. Tema tegemised on pigem vaiksed, nad ei otsi tähelepanu, aga tulemused on mitmekesised ja kogukonda erinevatel tasanditel üles ehitavad. Tema toon on mahe, aga selles on otsustavust. Tema pilk on rõõmus, mõnikord koguni sädelev, ometi jääb esiplaanile tagasihoidlikkus.

Ametisse seadmise jumalateenistusel Pühalepa kirikus jäid kõrva Triinu abikaasa, samuti vaimuliku Kristjan Simsoni käte pealepanemisel öeldud kirjakoha sõnad: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu“ (2Tm 1:7). Küllap kätkeb see endas kõike, mida saarevaimulik oma tegemistes vajab. On ju nende pere Hiiumaale jõudnud 2004. aastal ning seljataga on juba 18 aastat tuulte ja hiidlaste elurütmis kulgemist. Ühiselt on rajatud kodu Reigi külla, kus kasvamas viis last, aga ka hobune, kaks lammast, kolm koera, kass ja kaks papagoid. Vaimulikest abielupaari hoole all on ka viis saare luterlikku kogudust, millest kaks nüüd Triinu hoolde on antud.

Istume Triinuga tema introduktsiooni ehk ametisse seadmise järgsel päeval (07.06.2022) Kärdla kogudusemajas ja vestlus kulgeb rahus ning usalduses. Südamesse jääb tunne, et mu ordinatsiooniõde on pärast 25aastast avastamist ja otsimist n-ö koju jõudnud ehk tema hinges on rahu ja väljaütlemistes kindlus. Hiljem teeme veel väikese väljasõidu tema teenimisega seotud olulistesse paikadesse. Eelmisel päeval on nähtud Pühalepa kirik, nüüd seame sammud veel Käina kiriku varemetesse ja kauni mereäärse Kassari kabeli jahedusse.

Diakonite erigrupp, milles mõlemad osalesime, tuli esimest korda kokku 2021. aasta detsembris ja preestri ordinatsioonini jõudsime taevaminemispühal. Mida ordinatsiooniks valmistumine on sinu jaoks tähendanud?

Ühe teekonna lõppu ja teise algust. 1997. aastal lõpetasin ülikooli ja plaanisin minna pastoraalseminari. Jäi nii, et ei läinud kohe. See 25 aastat ongi olnud selline ettevalmistusaeg. Jumal on juhatanud ja oodanud mind tasapisi järele. See on olnud väga vajalik. Just neil päevil olen mõelnud, et küll Jumal on tark, et see kõik on nii läinud. Kui palju aega vajame, et küpseda, eks see on hästi individuaalne. Mõni inimene on ka kohe noorelt valmis. Aga minule on see aeg oluline olnud. Aastast 2004 olen olnud diakoni ametis. Selles kasvanud ja kirikut tundma õppinud. Nüüd olen jõudnud õpetaja ametini. See on minu jaoks selline imeline juhtimine olnud. See pole teekonna lõpp. Nüüd ülesanded muutuvad.

Mis nüüd muutub?

Vastutust tuleb juurde. Enne said kõrvalt vaadata ja öelda, et tuleks nii või naa teha. Nüüd tuleb ise teha ja võtta ka vastutus. Minu jaoks on ka uus sakramendi pühitsemine. Diakoniks saades otsustasin, et olengi diakoni ülesannetes ja ei taotle erilubasid. Läks nii, et ei läinud ka seda vaja. Esimene armulaua pühitsemine oli Käinas 29. mail. Enne oli pabinat kõvasti. Abikaasa Kristjan tegi minuga kaks korda n-ö kuiva trenni. Kristjanil on kogu tegevus hästi teoloogiliselt läbi mõeldud – see meeldib mulle väga. Ta seletas juurde, mida ühel või teisel hetkel oma liigutusega väljendad või teed.

Millist jumalateenistuse korda sina eelistad?

Kasutasin diakonina sõnateenistuse pidamisel agendat ja seda mitte teoloogilistel põhjustel, vaid keelelistel. See vana keel meeldis väga. Arutasime Kristjaniga, et oleks mõistlik, et vähemasti Hiiumaal oleks ühtemoodi jumalateenistuse kord. Nüüd lähen käsiraamatule üle. Kogudus on harjunud, sest Kristjan hooldajaõpetajana kastutas armulauaga jumalateenistusel käsiraamatu korda.

Läheme hetkeks tagasi sinu lapsepõlve. Oled kasvanud Jõgevamaal. Mida sealt oled oma ellu kaasa võtnud?

Olen kasvanud Jõgevamaal Kuremaal koos kahe vanema ja ühe noorema vennaga. Tundsin end väga turvaliselt. Vanemad olid zootehnikud ja palju tööl, see laste maailm oli põhiline. Polnud erilisi ettekirjutusi, mida lapsed tohivad. Meil oli suur vabadus ja hästi põnev elu. Kõik külalapsed olid iga päev koos, võtsime erinevaid asju ette. Kuremaal on järv ja suved möödusid suures osas järve ääres.

Kristlikku mõju tuli seeläbi, et vanemad väga austasid traditsioone. Seletamist polnud, et mis kirik või usk on, aga käisime alati jõulupühadel Simuna kirikus. Mu ema oli tehnikumis õpetaja ja kohapeal ei peetud mõistlikuks kirikus käia. Meie piirkonnas ka päris palju kontrolliti. Teine põhjus oli see, et Simuna kihelkonnast on pärit mu isa suguvõsa. Läksime juurte juurde. Kui isa meile jõulusokku tegi, siis kaeti ka aknad. Jõulukirik jättis sügava esteetilise elamuse. Kui ilus ta oli! Kui palju rahvast ja need jõululaulud! See oli ka ajend, et kui teismeeas sattusin kriisi, mõeldes, mis on elu mõte ja mis on elus tähtis, siis vastust läksin otsima kirikusse.

Kuidas leidsid Jumala?

Ega ma palju ei ekselnud. Käisin mõned korrad adventkirikus Jõgeval. Ühel sügisõhtul läksin Laiuse kirikuõpetaja Margit Nirgi ukse taha. Koputasin, ütlesin, et mul on mure ja ta võttis mind nii soojalt vastu. Rääkisime. Ta elas kiriku hoovi peal imepisikeses majakeses. Minu mälupildis olid seal ainult raamatud ja tema nende keskel. Ta andis mulle ka raamatuid kaasa ja varsti läksin leeri Palamusele, sest seal oli parajasti noorteleeri kursus.

Peagi astusid Tartu ülikooli usuteaduskonda. Kas soovisid algusest peale vaimulikuks saada?

Ei. Otsisin vastuseid. Valisin kahe eriala vahel: psühholoogia või teoloogia. Just enne sisseastumist jõudsin selleni, et teoloogia on täiuslik psühholoogia. Ta suudab ka päriselt vastuseid anda. Psühholoogia kobab sinna poole, aga … minu jaoks oli hästi selge, et tahan teoloogiat, ja üldse ei kahetse.

Mida pead kogudusetöös enda tugevuseks ehk millega meeleldi tegeled, mille jätaksid kellegi teise hoolde, kui võimalik oleks?

(Mõtleb pikalt. – K. L.) Mulle meeldib jutlustamine, koguduse argielu ja inimestega suhtlemine. Mille teistele jätaksin? Olen üsna edutu olnud projektide kirjutamisel. Ideede puudust küll ei ole. Käina koguduse juhatuse esimees Tiina Veem oskab need vormistada väga headeks projektideks. Loodan, et see koostöö ka jätkub. Pühalepas hakkame kohe nõukogu ja juhatust valima. Seal kõik kujuneb alles.

Kas sul oli ka mingeid plaane n-ö paisu taga, et kui saan õpetajaks, siis …

Kõige esiti tahan otsida üles liikmed, kes on millegi pärast kogudusest eemale jäänud. Tahan ka nendega, kes tihedamini käivad kirikus, jumalateenistuste välisel ajal rohkem kohtuda. Eemale jäänutega olen kaalunud kirja võimalust, aga siiski avan, et kodukülastused on parem tee. Hingehoiutöös haiglas olen näinud, et on koguduseliikmeid, kes on kogudusest tervise tõttu eemale jäänud ja vahel puudub meil see teave, et inimene tahaks tegelikult olla seotud.

Kes on olnud sulle olulised õpetajad, mõjutajad?

Kindlasti kunagine Laiuse koguduse õpetaja Margit Nirgi. Praegu suhtleme küll väga formaalselt, õnnitleme sünnipäevadel. Tartu ülikoolis õpetas dogmaatikat ja oli ka mu diplomitöö juhendaja dr Alar Laats. Tema ja hiljem ka usuteaduse instituudi tollane rektor Tiit Pädam mõjutasid minu akadeemilist mõtlemist.

Oluline oli ka 2003. aastal Paul Gerhard Hörschelmanni ja Tiit Pädami juhitud ordinatsiooniks ettevalmistav kursus. See oli pastoraalseminarist eraldi grupp, kus õppisid ka Alar Laats, Anne Burghardt, Kerstin Kask, Tarmo Kulmar. Minu praktikakogudus oli siis Loksa ja praktikat juhendas Jaanus Jalakas. Meie kursuse õppevorm oli veidi teistmoodi. Seltskond oli väga akadeemiline. Põhiliselt lugesime võõrkeeles ja arutlesime teemade üle. Loengupidamist polnud väga.

Oluline oli Kose koguduse õpetaja Mare Palgi, kes tugevalt mõjutas. Saime tuttavaks ülikoolis. Meie teekond kulges teineteisega suheldes. Mind võlus tema suhtumine inimestesse ja kogudusetöösse – selline hästi sügav armastus ja usaldus, mis temast kiirgas, kõiges, mis ta tegi. See on mind tohutult mõjutanud.

Nimetamata ei saa jätta ka abikaasat Kristjanit. Vahel saame teoloogiast üsna erinevalt aru ja ka vaidleme. See on hoidnud mõtlemise ärksust. Ei saa öelda, et asjad lihtsalt on nii. Tuleb kogu aeg mõelda, aga miks ma nii arvan ja millele ma toetun jne.

Sinu ordinatsiooni ja introduktsiooni aega kandis Püha Vaimu ootus ja Püha Vaimu väljavalamine ehk nelipüha sündmused. Püha Vaim on vast kõige müstilisem kolmainust. Kuidas sina Püha Vaimu kui kolmainu ühte isikut mõistad ja koged?

Püha Vaim on minu jaoks see, kes avab silmad ning teeb evangeeliumi mõistetavaks. Püha Vaim paneb nägema ühendusi Jumala sõna ning igapäevaelu vahel. Pühast Vaimust on keeruline rääkida, aga teda saab kogeda. Arvan, et paljudel on kogemusi, mida ei oska ehk nii nimetada. Näiteks loed mingit pühakirjateksti, mida tunned juba ammu, ja äkitselt saad aru, et ahhaa! see ütleb ju mulle siin just praegu just seda – seda loen Püha Vaimu ilminguks. Loodan, et see ka nõnda on, et see pole mingi kiusaja vaim. Püha Vaim tegutseb just silmade avajana, ta ilmutab seoseid.

Sinu ametisse seadmise jumalateenistuse laululehel on eriline foto, kus näha tuvi kuju ja tema taustal justkui tuleleegid. Oli juttu, et see pole kõige tavalisema looga foto.

Laululehe kujundas Kristjan ja väga tähenduslik foto on tehtud Kassari kabelis, mis kuulub Käina kogudusele. Selle foto tegi palverännuseltskond eelmisel aastal. Pärast leiti fotolt midagi muud kui see, mis silmaga näha oli. Silmaga on näha puidust Kassari kabeli lagi, tuleleegid ilmusid imekombel fotole.

Ütlesid, et sulle meeldib jutlustamine. Kuidas sa jutlusi ette valmistad?

Kui on hästi kiire, siis kirjutan, nagu tekstist hetkel aru saan. Lemmikud ajad on need, kui alguses kirjutan n-ö vabad assotsiatsioonid, aga siis loen eksegeese, teoloogilisi raamatuid, mis mind selle teemaga seoses kõnetavad, ja sealt avastan seda, mida ise pole tähele pannud. Põhjalikum protsess on see, mis mulle meeldib. Mõnikord ei saada ehk ka aru, miks peab ühe jutluse kallal istuma päeva või rohkem. Tegelikult ta on hästi oluline. Peab ise jälgima teadlikult, et kõigi igapäevategemiste kõrval, mis paratamatult koguduseelu juurde käivad, jääks aega ka jutluse ettevalmistamiseks.

Oled olnud erinevates ametites vaimuliku töö kõrval. Näiteks oled olnud valla lastekaitsespetsialist, viisid ka läbi tööharjutusi pikaajalistele töötutele, diakooniatööd juhid jätkuvalt Hiiumaal. Teed hingehoiutööd haiglas ja praegu õpid pereterapeudiks. Kuidas see kõik nii on kujunenud?

Valla sotsiaaltöö periood oli 2006–2014. Olin Hiiumaa eri valdades erinevates ametites. Näiteks sotsiaalnõunik, lastekaitsespetsialist. See oli lisaks kirikutööle, mida polnud nii suures mahus. Üldine töökoormus oli siiski väga suur.

See oli oluline periood ja andis väga palju. Õppisin Hiiumaa inimesi veidi teistmoodi tundma ja ka seda, kuidas valla struktuur töötab. Laiendas suhtlusringi ja andis ülevaate tervest kogukonnast. Meil on väga erinevad ja toredad inimesed. 2014. aastal jõudsin sinnani, et ei jaksanud kõike. Vallatöö oli ikkagi viis päeva nädalas ja täistööaeg. Jõudsin otsuseni, et tahan pühenduda kirikutööle.

Majanduslikus mõttes ja töökollektiivi mõttes oli see ülirumal mõte tulla vallast ära. Mulle lubati palka juurde, kui oleksin jäänud. Mõtlesin, et ei saa … Jumal on väga tark, kui antakse rohkem, siis sa ka pillad enam ja ega sellepärast paremini ei ela. Kui saaks, siis võiks muidugi muud tööd teha, kui süda annaks rahu, aga ei anna. Sotsiaaltöö oli igapäevane piin, mitte töö sisu poolest, vaid teadmises, et ma ei tööta kirikus. See oli väga raske.

Ülejäänud tegevused on tulnud kirikutöö taustal. Ka tööharjutuse korraldamine. Seda olen teinud lähtudes sellest, et see on natukene kogudusele toeks ja abiks praktiliste tööde tegemisel. Töötukassa poolt oli ette nähtud programm, mida läbida, aga minu jaoks oli tähtis ka keskkond, kus seda teeme. Inimesed olid väga värvikad ja huvitavad. See õpetas ka teise inimese märkamist. Väga toredad olid ka koos töötegemised, koos füüsilist tööd tehes õpib inimesi päris hästi tundma.

Diakooniakeskust, millel on kolm tegevusharu, juhatan siiani. Üks neist on Kärdla päevakeskus eakatele, mis on Kärdla koguduse, valla ja diakooniakeskuse koostöö. Meil on päevakeskuses ametis Merike Liik, kes igapäevatööd korraldab. Ega ma palju sekkuma ei pea. Saan teda täielikult usaldada. Päevakeskus toimib väga hästi, seda külastatakse palju. Teine haru on hingehoiutöö haiglas. Käin iga kolmapäev haiglas. Kolmas liin on perenõustamised.

Oled kogu aeg midagi uut juurde õppinud. Tundub, et sul on pidev õppimise ja enesetäiendamise vajadus.

(Naerab kõlavalt. – K. L.) Jah, lõputu. Eks see on kuulunud selle 25aastase tee juurde. Olen pidanud kogu aeg otsima ja mõtlema, et mis see minu tee siis lõpuks on.

Kas nüüd oled koju jõudnud?

(Kindlalt. – K. L.) Mul on hetkel see tunne, jah. Jõudsin selleni Tallinnas toomkirikus ordinatsioonil. See tunne ütles, et kõik on nii õige. Loodan, et sellega pole nii nagu emotsioonidega ikka.

Saare eraldatus, meri ja tuuled. Kas saareelu on olnud teadlik valik? Kui palju jõuad märgata looduse ilu? Millal käisid viimati päikeseloojangut vaatamas?

(Naerab siiralt. – K. L.) See on väga kurb. Ühel korral oli meeleolu halb, helistasin Marele. Vanu sõpru ju ülearu tihti ei näe siin. Oleme olnud pärast seda, kui kirikuõpetaja Argo Olesk oma perega ära kolis, suhteliselt eraldatud. Helistasin Marele ja tema ütles, aga sul on ju paradiisirannad. Siis mõtlesin, et tohoh, on vist jah kuskil, aga ma pole neid aasta otsa näinud.

Kui Hiiumaale sai tuldud, siis esimene aasta rääkisime Kristjaniga laeval, et kuidagi ei saa aru, miks need inimesed istuvad laeva sisemuses, et miks nad ei lähe välja või ei istu akna ääres, miks ei naudi merd. Nüüd istume ise ka sisemuses, võtame arvuti välja. Inimene harjub heaga ära ja siis ei oska enam seda head märgata.

Kas loodus on sulle oluline? Kuidas sa ennast laed? Elu pole ju üksnes andmine.

Loodus on mulle hästi-hästi oluline. Kärdla, kus alguses elasime, pole mingi suurlinn ja ta on üsna looduse rüpes, aga oma kodu ostmisel tahtsime, et see oleks veel rohkem maal. Hiiumaa loodus on hästi suur õpetaja. Viimasel ajal, kui tehnika on arenenud, siis aina vähem, aga on olnud perioode, kus sa lihtsalt ei saa saarelt liikuma. Siis õpid usaldama, et nüüd ongi need ajad. Teisel pool võivad olla tähtsad asjad ootamas, aga ei saa. Nüüd on veebi võimalused küll elu avardanud. Oleks hea, kui see päris ära ei kao.

Kui sul oleks vaba pärastlõuna ja õhtupoolik, kus pole ühtegi kohustust, siis mida teeksid?

Mulle meeldib väga lugeda. Praegu pole küll tükk aega lugenud midagi, mis poleks seotud teoloogia või pereteraapiaga.

Kaks vaimulikku peres. On see õnn või õnnetus?

Võib-olla on see mõlemat üheaegselt. Ühe külje pealt on see suur õnn, et tegevusala on sarnane, on võimalik mõista, mida teine teeb, ja mingeid teemasid läbi arutada, kasutame ju enam-vähem sama keelt. Aga võib-olla ka vahel ei ole nii suur õnn, sest sellelt pinnalt tekivad ka arusaamatused, mittemõistmised. Vahel tundub, et oleks hea, kui on tööajal ja puhkeajal erinevus. Meie võtame ju õhtusöögilauda ka koguduse mure või teoloogilise probleemi kaasa. See tuleb ju kindlasti ära rääkida. Kuna lapsed väga kirikusse ei kipu, siis äkki on ikkagi kodus teoloogia üledoos. Siiski – kaks nooremat tütart käivad väga heal meelel pühapäevakoolis.

Sinu kontor on praegu Kärdla kogudusemajas. Kuidas jagad end Käina ja Pühalepa koguduse vahel, mille õpetaja nüüd oled?

Mul on plaanis see kogudustega läbi arutada. Enda nägemus on, et mul on üks päev nädalas Käinas ja teine Pühalepas lisaks pühapäevale. Et inimestel oleks võimalust lihtsalt suhelda. Käinasse on 30 km ja Pühaleppa 26 km Reigi kodust. Laupäev on talituste päev. Paberitöö teen Kärdlas ära ressursi kokkuhoiu pärast.

Tegeled hingehoiutööga, õpid pereterapeudiks. Praegu on keerulised ajad. Taustal on ka sõjatraagika. Kuidas toime tulla?

(Ohkab sügavalt. – K. L.) Eks see on ühe külje pealt piiride hoidmise küsimus, et kuhumaani saan anda oma panuse, ja teine on leppimine asjadega, mida sa muuta ei saa. Hästi tähtis on ise ja enda perega terveks jääda, hoida seda mikrokosmost korras. Seda keskkonda, kust sa esmase turvatunde ammutad. Hingehoidjana rõhutan ka, et tuleb korras hoida oma suhet Jumalaga. Korras suhe Jumalaga on tohutu rikkus.

Mida soovitad inimesele, kes tuleb suure ärevusega nendest kriisidest ja on sideme kaotanud Jumala ja iseendaga?

(Vaikib pikalt. – K. L.) Päris sellist inimest pole tulnud. Võib-olla räägiks temaga usaldusest ja üritaks tema mõtte tagasi viia nendele usaldusaegadele, mis ta elus on olnud, et mis on siis töötanud ja kuidas Jumal ikkagi ON ligi. See on see tore lugu, et kui jalajäljed kõrvalt ära kaovad, siis tegelikult Jumal kannab sind süles. Ehk tuleks mõelda sellele, kuidas eelnevatest kriisidest on sind läbi kantud. Kõik, kes oleme elus, oleme ju midagi kogenud ja elavana nendest läbi tulnud. Tegelikult on meil tihti päris hea pagas, millele toetuda.

Palju sa palvet ja pihti kasutad hingehoiutöös?

Palvet kasutan päris palju. Nendega, kes on usklikud, palvetame koos. Nende puhul, kes ei ole, olen küsinud, kas nad on nõus, et nende eest palvetan. Pihti pole siiani saanud kasutada, aga olen suunanud küll Kristjani juurde. Mul on endal pihikogemus ja võin öelda, et see on imeline ravim. Retriit jesuiidist preestri Christoph Wrembeckiga oli eriline kogemus. See andis väga jõudu. Mäletan küll, et tahtsin esimesel päeval põgeneda, aga olen tänulik, et jäin. Pean oluliseks, et igal vaimulikul oleks oma mentor või pihiisa.

Piiskop Joel Luhamets pidas sinu ametisse seadmisel võimsa jutluse 2. Kuningate raamatu loole, kus prohvet Eelija enne taevasse võtmist küsib oma järeltulijalt prohvet Eliisalt, mida ta peaks tegema tema heaks (2Kn 2:9–12). Kui piiskop oleks altari ees küsinud, et mida sina tahad, siis mida sa oleksid talle vastanud?

Ma tahaks võib-olla sellist kõrval käimist või tuge. Ma ei taha ise see kõige targem olla. Ühe külje pealt ju peab koguduseõpetajana kasvama ja arenema niikuinii, aga alati on hea, kui on keegi, kes natuke suunaks, aitaks. Ma sooviks, et see soov ei läheks enda sees kaduma, et ei hakkaks mõtlema, et küll ma ise tean.

Ja kindlasti peab usaldama Jumalat. Ilmselt on koguduseõpetaja ametis vahel ka kerge meeleheite võimalus. See pole ju vaid õpetamine ja sakramentide pühitsemine, on ka majandusasjad, vahel intriigidki. See võib tekitada ka meeleheite, et miks mina … või ehk ma polegi kogudusele see õige õpetaja, aga tuleb säilitada usaldus, et olen seatud ja läkitatud. See ei tohi meelest ära minna.

Kätlin Liimets

Triin Simson (snd Kulvere)

Käina Martini ja Pühalepa Laurentsiuse koguduse õpetaja.

Sündinud 19.07.1974 Jõgeval.

Ristitud 1990. Konfirmeeritud 1991 Palamuse koguduses.

Ordineeritud diakoniks 16.07.2004, preestriks 26.05.2022.

Hariduskäik: Jõgeva 1. kk 1992, TÜ 1992–1997 (usuteadus, BA), 2003–2004 pastoraalseminari erikursus, praktika Loksa koguduses.

Teenistuskäik: Ida-Harju praostkonna praktikant 2003, Saarte vik-diak 2004–2014, Käina diakon 2014–2022, õpetaja al 2022, Pühalepa h-õp al 2022.

Muud ametid ja ülesanded: usuteaduse instituudi rektori assistent ja õppesekretär 1998–2004, SA EELK Tallinna Diakooniahaigla nõukogu liige 2015–2022, Ühenduse Hiiumaa EELK Diakooniakeskus juhataja al 2005.

Autasud: EELK aukiri 2018.

Abielus kirikuõpetaja Kristjan Simsoniga, peres kasvab viis last.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)