Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Traditsioone murdev Soome kirikumuusik

09.07.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Pekka Simojoki muusika lätted pärinevad Aafrikast, kus ta lapsena koos misjonärist vanematega elas. Sirje Semm

Mai teisel nädalal viibis Eestis tuntud Soome kirikumuusik Pekka Simojoki, kes on loonud üle 600 laulu.

Tema muusika on ebatraditsiooniliselt kaasaegne ja sellisena kõnetab ennekõike nooremaid inimesi. Tegu on ilmselt kaasaegset Soome kirikumuusikat enim mõjutanud inimesega ja tema kogemustest on ka eestlastel nii mõndagi õppida.
Pekka Simojoki oli enne muusika, palve ja piibliõpetuse õhtu «Tähendus sõnade taga» algust Nõmme Rahu kirikus lahkelt valmis andma Eesti Kirikule intervjuu ja oma kogemusi jagama.

Kuidas sündis muusikaarmastus?
See sai alguse Aafrikast. Olin kuueaastane, kui isa ja ema läksid Namiibiasse misjonitööle. Seal leidsin teistsuguse kultuuri ja uue laulmisviisi. Jäin kuulama, kuidas Aafrika koorid laulsid oma laule. Siis tekkis mul mõte, et muusika on tore ja laulud on toredad. Tasapisi kasvas huvi. Meil oli kool, kus mängisin klaverit. Väikse poisi jaoks on see raske. Mäletan, et üks meie Aafrika kooli poistest, Jaakko Löyty, läks Soome ja hakkas seal kitarri mängima. Minulgi tekkis mõte, et kitarr võiks olla tore. Aafrika poisid tegid plekkpurkidest kitarre. Mina tegin endale ka mitu sellist pilli.

Kas ka trummide kasutamise idee tuli Aafrikast?
Ma pole hea trummar, aga rütmi kasutamise idee tuli Aafrikast. Kui läksin tagasi Soome, sain leeri järel isalt ja emalt kitarri kingiks. Siis see kõik algas.

Eestis on sageli vaieldud selle üle, millised pillid sobivad kirikusse ja millised mitte.
Kõik sobivad, aga kõik ei ole parimad. Meie probleem on sageli selles, et kui peaksime lähtuma sõnumist, lähtume hoopis traditsioonist. Meie ülesanne on viia evangeeliumi edasi, aga alati, kui räägitakse pillidest, unustatakse, see, mida peame tegema, ja traditsioon võidab.
Ma ei tea, milline pill ei sobiks kirikusse, ja ma ei tea, kas mingi pill on püha või mitte. Aga alati olen imestanud selle üle, miks selleks pühaks pilliks peetakse orelit. Orel ja tänapäeva inimesed kuuluvad täiesti erinevatesse kultuuridesse. Peale selle on orel veel väga kallis osta ja ehitada.
Võib-olla meie kultuuris on kirik olnud rikas ja seetõttu on neid pille ehitatud. Orel on vahva instrument, aga see on tänapäeva kiriku jaoks vale kultuur. Ma paigutaks raha pigem evangeliseerimistööle kui orelisse. Aafrikasse toodi Soome toetusel üks orel, aga kui see mängis, lõpetasid inimesed laulmise. Nad laulsid alati palju, aga mitte oreli saatel. Selle pilliga ei saa laulda.

Eestlased ja soomlased on väga vaoshoitud inimesed. Kas see mõjutab ka muusikat? Kuidas meie inimesed avanevad? Kas näiteks «Aafrika gospelmissa» aitaks?
On tore näha, kuidas eestlane või soomlane teatud olukorras innustub. Meil on õigus ka õhinasse sattuda. Kõige olulisem on olla mitmekülgne, tuua kirikusse erinevaid pille. Alati on oluline mõelda, kas inimesed mõistavad meie muusika keelt. See on otsekui kaanani keel: inimesed räägivad, aga aru ei saa. Kui nii on, siis tuleb küsida, kas kasutame aega, annet ja raha õigesti.

Olete loonud mitmeid laule koos Anna-Mari Kaskineniga, kes on lauludele teinud sõnu. Kuidas on need laulud sündinud: kumb oli enne, kas muusika või sõnad? Või on need sündinud hoopis koostöös?
Osa laulude puhul on olnud enne Anna-Mari Kaskineni luuletus ja ma olen sellele teinud muusika. Vahel on mul olnud meloodia ja ta on pakkunud sellele sõnu, mida saaks kasutada. Mõnikord on tellitud mingi missa või muusikal ja me saame kokku ning Anna-Maril on tekstid ja minul muusika. Siis vaatame, mida neist saaks üles ehitada. Mõni laul on sündinud väga kiiresti.

Kuidas sünnib hea lugu, kust see tuleb? Kuidas sünnib uus laul või missa?
See on müsteerium. Mitmed arvavad, et tuleb oodata inspiratsiooni ja siis see ühtäkki tuleb. Minu jaoks on laulu sünd nagu kulla kaevamine: muudkui kaevad ja kaevad ja siis see sünnib.
Tuleb teha tööd. Ja kui teed tööd, siis tuleb vahel inspiratsioon. Üks tuttav ütles, et kui teha laulu, siis on 10% inspiratsiooni ja 90% perspiratsiooni ehk higistamist.
Kuidas sündis tuntud laul «Herra, kädelläsi» (Issand, Sinu kätel)?
See sündis ühel õhtul. On selline ameerika laul nagu «Sing hallelujah to the Lord», see oli laulu kirjutamise ajal populaar­ne. Mõtlesin, kas oleks sellest võimalik midagi soomelikumat luua. Kogu õhtu kummitas see laul peas ja muutus kogu aeg. Anna-Mariga lõime psalmi baasil sellele laulule sõnad.

Eesti lauluraamatus on laul «Jeesus, meid Sa puuduta nüüd». Kuidas see on sündinud?
Sellega pole mingit eri lugu. Tegime sel ajal «Aafrika gospelmissa», mispeale lastetöö tegijad küsisid, miks me ei tee midagi laste jaoks. Hakkasimegi siis lastele missat («Meidän messu») looma. Nii sündis ka see laul, Anna-Mari tegi lastele luuletusi ja mina muusika.

Millal tegid «Vaikuse missa», mis on olemas ka eesti keelde tõlgituna?
80ndate lõpul läksin tööle Turusse. Üks misjonitöö tegija palus Taizé hümnidest motivatsiooni saanuna Anna-Mari Kaskinenil teha selliseid lühikesi luuletusi, milles oleks üks meditatiivne mõte. Osale tegi muusika Jaakko Löyty ja osale tegin mina. Turu toomkirikus olid suured noorteüritused ja seal me õppisime uusi laule. Tajusin, et nendes lauludes on hea sõnum ja nendest võib luua kas õhtupalvuse või vespri. Nii see «Vaikuse missa» sündis. Teatud mõttes oli tegu tellimusega. Ainus enne sündinud laul oli «Maksettu on velkani mun».

Millised on olnud elu kõige kirkamad usulised kogemused?
Olime 1986. aastal «Aafrika gospelmissat» esitamas Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Igal pool olid kirikud rahvast täis. Meid viidi Buchenwaldi koonduslaagrisse, kus oli üks väike kamber, mille juures oli silt «Siin kambris suri Saksa pastor Paul Schneider». Ta oli üks nendest, kes oli Hitleri vastu, ja ta piinati surnuks. Iga kord, kui ta piinamiste vahel ärkas, tõusis ta aknale ja ütles «Jesus lebt (Jeesus elab)». Sellele mõtlemine oli tähtis kogemus elus. Sellest sündis Exit-grupi laul «Tahdon elää tämän päivän rohkeasti» (tahan elada selle päeva julgelt).

Olete koolituselt teoloog.mida see on andnud?
See on andnud palju töö jaoks. Koolitus on õpetanud nii seda, mis on teoloogilises töös ohtlik, kui ka seda, mis on kasulik. Olen saanud selle kaudu abi oma tööle. Lisaks on kasu ka selles, et kui soovin tuua veidi uut elu kirikusse ja muuta jumalateenistust, siis see on koolituse tõttu lihtsam. Siis kuulavad ka pastorid seda, mida ütled. Kui sul pole teoloogilist koolitust, siis pastorid ütlevad, et see inimene ei tea midagi. On hea teada, mida teoloogidele õpetatakse. Kasulik on osata veidi ka Piibli algkeeli.

Tänapäevane Soome jumalateenistuse uuendus on väga sarnane Eesti omaga. Mida sellest arvate? Kas selle suund on õige?
Siin on sama küsimus, kas lähtuda traditsioonist või ülesandest. Jumalateenistuse uuendus seisnes selles, et veidi uuendati traditsiooni. Ega seal suurt midagi ei muudetud, tegu oli väikese kosmeetilise muudatusega.
Kui tulla Aafrikast Soome, siis on erinevus suur. Sealgi oli luterlik jumalateenistuskord, aga see oli palju elavam. Olen käinud väga erinevates kirikutes ning olen märganud, et on pühakodasid, mis on rahvast täis. Vahel mõtlen, miks meil pole nii.
See uuendus oli teoloogide jumalateenistusuuendus, sellega ei muutunud eriti midagi. Oleks võinud muuta julgemini ja lähtuda ülesandest ning liita pigem sellega veidi traditsiooni. Jumalateenistuse uuendamise ajal oli just sündinud Tooma missa. Miks näiteks sellest ei võinud eeskuju võtta?
Kunagi pärast «Aafrika gospelmissat» rääkisin ühe kirikuõpetajaga, kes ütles, et see on tore küll, aga kui inimesed saavad sellist leiba, siis õige rukkileib enam ei maitse. Ma mõtlesin, et küsin talt, mis oleks, kui ta üritaks seda rukkileiba pakkuda värskena, mitte kuivana.
Suhtumine on selline, et kõik muu peab kutsuma inimesi tõelisele jumalateenistusele. See tähendab, et need muud ei ole tõelised jumalateenistused, vaid mänguteenistused. Teil ei kuulu suur protsent eestlastest kirikusse. Eesti kirikul võiks olla julgust teha uusi otsuseid.

Mida arvate Tooma missa praktikast, kus vanale koraalile tehakse uus seade ja seda esitatakse kitarri, viiuli, trummide ja muude pillidega?
See on vahva. See päästab need vanad koraalid noore põlvkonna jaoks. Kui meil on hea kirikulaul, mis on suremas, võib aidata see, kui teha talle uus seade. Siis selle õpivad selgeks ka noored. Ja seal on väga häid laule. Selle aja lauludel oli rütm ära võetud, tänapäeva noorte jaoks on oluline rütm. Olen seda pannud lauludesse.

Milline seos on Teil Eestiga?
Esimest korda olin 1989. aastal pastor Leevi Reinaru külaline ja andsime Sõpruse kolhoosis kontserdi koos Jakaranda ansambliga. Samuti oli kontsert Püha Vaimu kirikus. Laulsime ka raekoja platsil. Eesti iseseisvumise järel olin ansambliga Exit siin. Mõne korra olen käinud EtCetera kooriga Eestis.
Nüüd ilmus Eestis plaat, mille nimi on «Ülistus». Sellel laulab Hageri koguduse kammerkoor Lambertus. Minu laule lauldakse mitmel pool maailmas, kuid Eesti tegi esimesena oma versiooni minu lauludest. Nüüd on Eestis aeg olla julge ja mõelda kiriku sõnumi peale. Tuleb julgeda teha uusi asju.
Kaido Soom

Pekka Simojoki
Sündinud 5. jaanuaril 1958 Kemis
Loonud üle 600 laulu, 60 CD-d
Tuntud teosed: «Aafrika gospelmissa», muusikal «Liekit», «Vaikuse missa»
Abielus Arjaga, peres neli last
Hariduselt teoloogiamagister
Soome luterliku kiriku kirikukogu liige

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)