Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Traditsioone kaotamata rutiinist läbi

13.11.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Ärkame hommikul, peseme, sööme. Kes on harjunud, see loeb hommikupalvet või Piiblit. Kes ei ole harjunud, ei loe. Edasi läheme tööle või kooli ja teeme enamasti päev läbi harjumuspäraseid toimetusi.
Meil on elus rohkelt rutiinset, harjumuspärast või traditsioonilist ja me sõltume sellest päris palju. Ometi on neil kolmel sisuliselt sama tähendusega sõnal erinevad varjundid. Rutiin viitab üksluisusele ja on negatiivse kõlaga, ometi aitab just see rasketel eluhetkedel tasakaalu leida. Harjumuspärane on kõik meile tuttav ja kodune ning kõlab pigem neutraalselt – seegi aitab meil muutuvas elurütmis stabiilsust hoida. Traditsioon on aga lausa midagi väärtuslikku, mis ajast aega peaks meie arust kestma jäämagi.
Millal saab harjumusest rutiin ja millal traditsioon? Või kas neil ongi vahet? Võibolla see miski, mida me ise traditsiooniks peame, on tegelikult hoopis rutiin? Või vastupidi?
Võtame näiteks meie koraalilaulmise harjumuse. Aastakümneid tagasi lauldi koraali kõikjal väärika väljapeetusega, aeglases ja rahulikus kulgemises. Ja nii muutus selline laulmisviis traditsiooniks, mis juurdus inimeste arusaamisesse kindla teadmisega, et ainult nii tohibki, sest see on väärikas ja õige ja meie vanavanemadki tegid juba nii. Mis siis, et tegelikult võis aeglane laulmisviis olla tingitud pastori ebamusikaalsusest või organisti oskamatusest kiiremini neljahäälset nooti lugeda.
Viimastel aastakümnetel on aga hakatud propageerima kiiremas tempos ning lühemate fraasilõppudega koraalilaulmist. Ilmselt oli üheks eelduseks organistide tehnilise mänguoskuse paranemine, aga oma rolli võis mängida ka raudse eesriide avanemine. Ja nii ongi Eestis kujunenud olukord, kus ühes koguduses vuristatakse koraal ruttu ilma hingamispausidetagi läbi, teisal aga venitatakse nii, nagu oleks endiselt 19. sajandi rahvuslik ärkamisaeg käsil ja esimene laulupidu kohe-kohe tulemas.
Olen ise ka aastaid Narvas puhkpilliansamblitega maadelnud, et surnuaiapühadel saaks koraali ilma kahe noodi vahele võileiba söömata normaalses tempos ära laulda. Teisalt olen kuulanud ja mõelnud, et organistid tuleks kõik kohustuslikus korras panna puhkpilli mängima, sest on kuidas on, aga hingata mõistavad puhkpillimehed (ja -naised) küll väga hästi.
Ega kiirest tempost või helistiku valikust ei peakski tegema eesmärki omaette. Lähtuda tuleks põhimõttest, et koraalifraasi peab saama laulda normaalselt ja mugavalt, ühe hingamisega ja kõigile sobivas kõrguses. Oleme küll korraldanud seminare ja õppepäevi, kus seda ka organistidele seletanud ja praktiliselt läbi katsetanud, aga ju kõik pole kohal olnud. Või on muud põhjused? Näiteks arvatakse, et nii on ju ajast aega lauldud, järelikult on see traditsioon ja vajab säilitamist. Või on see rutiin ning lihtsalt puhas laiskus vanast harjumusest lahti lasta.
Samad küsimused tekivad ka kirikukontsertide puhul. Kas kirikus on kontserdi ajal või selle lõppedes kohane plaksutada või mitte, kas üldse kirikus peaks kontserdi vormis muusikat esitama või piisaks jumalateenistusest? Viimase küsimuse osas tulevad möödunud ajad appi, sest kontserte on luterlikus kirikus korraldatud sajandeid. Kas aga plaksutada või mitte, siin on kujunenud erinevad kombed. Ettekirjutusi teha on keeruline, kõik sõltub konkreetsest olukorrast.
Ühe teose osade vahele ei plaksutata isegi kontserdisaalis, loomulikult ei kõlba seda teha ka kirikus. Narvas Dvořáki «Piiblilaule» esitades tõusin lausa orelipingilt ja palusin publikut mitte meid oma käteplaginaga segada, kuna lauljal tuli järgmise osa helistik eelnevast lõpuakordist meeles pidada. Samas aga kooride kontserdil, kus publiku ees iga koori esinemise lõpus dirigent kummardas, oli koori tänamine igati omal kohal. Ja lillede üleandmisel ei kujutaks mornilt vaikivat saalitäit rahvast kuidagi ette, olgu see kirikus või kontserdisaalis.
Soovin kõigile head harjumust traditsioone kaotamata rutiinist jagu saada.
Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 
Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)