Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tõuse üles, söö!

27.02.2002 | | Rubriik: Jutlus

1 Kn 19:1-8
Paastuaeg kirikuaastas tõstab oma sõnumiga meie silme ette inimese elu tähtsad hetked. Üks selliseid on pilk endasse. Kes ma olen? Mis on väärt minu tegemised ja askeldused? See, et me seda pilku vältida püüame, on omamoodi loogiline. Kes see tahaks ennast ebakindlana tunda? Vahest soovitatakse lausa: söö kõht kõvasti täis, siis on vähem muresid. Küllap ka paastumine kui selline on just sel põhjusel vajunud unustusehõlma. Ent ometi on asju, mille eest ei ole elus mõistlik põgeneda. Iseenese eest ei põgene kuhugi.
Uus Testament jutustab Jeesusest, kes enne oma avaliku tegevuse algust oli 40 päeva kõrbes kuradi kiusata. Tänane tekst Vanas Testamendis jutustab meile rasketest kõhklusehetkedest prohvet Eelija elus.
Meil on võimalik Eelijat tunda kui Jumalale ustavat ja kompromissitut prohvetit. Temast ei saa mööda minna teda märkamata. Selle maailma vägevad, antud juhul Baali prohvetid, on sunnitud tunnistama tema üleolekut. See kõik aga ei takista Eelijat vigu tegemast ega vabasta teda kahtlustest. Isegi tema peab ühel hetkel oma elule vaadates ütlema: küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad.
Tunnen selles loos ära elus mõndagi kogenud inimese. Noorus kui kompromissitu maailma parandamise aeg on jäänud seljataha. Enam ei ole võimalik kõike näha ainult mustvalgena. Hea ja halb ei ole enam üksteisest nii selgepiiriliselt eraldatud kui varem ja nii ei ole võimalik ka tingimusteta head teha. Head soovides ja tehes võib sageli välja tulla hoopis halb.
Aga ära tunda, et minu elu ei ole kuidagi erakordsem kui teistel või et selles ei ole midagi rohkemat kui mu vanemate elus, ei ole sugugi kerge. Läänelik mõtlemisviis toidab nii mõnusalt inimese kui erakordse isiksuse edevust. Meid on õpetatud vaatama «tähtede» poole. Mida selline erakordsus aga tähendab ja endaga kaasa toob, jääb liiga sageli selgusetuks. Nii otsivadki ühed oma seletamatut õnne suures rahahulgas, mida vanematel ei ole olnud, et elada «paremat elu», teised hakkavad märkamatult tarvitama alkoholi ja kogused suurenevad pidevalt, kolmandad aga tunnistavad «korralike inimestena» allaandlikult: selline ongi tõeline elu. Leidub neidki, kes soovivad sellisest elust lahkuda.
Seega ei ole pilt, mille juurde jumalasõna on meid täna kutsunud, sugugi «usufantaasia» või kujutelm, millel ei ole reaalse eluga midagi tegemist, vaid nägija pilk inimese peidetud maailma. Ja siiski on see jumalik pilk. Jumalik seetõttu, et nõnda oma jõuetust nägevat inimest ei ole jäetud üksi. Psühhoanalüüs aitab küll inimese tema probleemide põhjust otsides justnagu tükkideks kiskuda, aga see ei tähenda veel olukorrast väljapääsu, inimene tuleb taas kokku panna ja jalgadele tõsta. Et inimest tõepoolest aidata, peab olema meelevalda. Mina näen, et ainult Jumalal on selline meelevald. Ainult Tema suudab langenu üles tõsta ja julgustada teed jätkama.
Aga vaata, üks ingel puudutas teda ja ütles temale: «Tõuse üles, söö!» Eelija sõi ja jõi ja heitis jälle magama. Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning ütles: «Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!»

Eelija käitumine antud olukorras on täiesti mõistetav. Kui oleme väsinud ja õlgadele on langenud suurem murekoorem, kui kanda suudame, siis on ka kõrvad ja silmad suletud. Siis ei piisa ainult sellest, kui keegi ütleb õigeid sõnu või viitab üldtuntud tõdedele. Me võtame need tavaliselt vastu ja need ei tähenda rohkemat. Ainult siis, kui kuidagi taipame öeldu erakordsust, kui tunneme, et see on öeldud just ja ainult meile, on võimalik sõnum vastu võtta.
See, mida Eelijale pakutakse, on määramatult rohkem kui ainult «üks kuumadel kividel küpsetatud kook ja kruus vett». Alguses Eelija ei näe seda. Alles siis, kui ta lõpuks tunneb hetkes ära Jumala puudutuse, on see temale sündmus, mis muudab järgneva elu.
Jah, teiste inimeste elus, eriti veel prohvetite elus, on võimalik kogeda lausa mängleva kergusega Jumala lähedalolekut ja abi. Enda elus on seda puudutust märksa raskem, et mitte öelda võimatu ära tunda. Julgusest ja kogemustest tuleb puudu. Teinekord võib isegi armulaua sakrament meie käes muutuda rutiiniks ja üheks vagaks ilusaks kombeks. Võtame selle vastu ja heidame jälle väsinuna oma asemele.
Selles, et Eelija kogeb Jumala puudutuses midagi, mis muudab kogu tema edaspidise elu, on vägev sisu ja väljakutse. Kui tema, hulkur ja põgenik, Jumala korraldust täites seda korraga enam ei olnud, on see võimalik ka teistele. See on midagi, mida me päriselt ei saa enda omaks pidada ja mille kogemine teeb meid õndsamaks kui omamine. Kaduvus on vastu võetud kadumatusse.
Antud olukorraga väga lähedasest kogemusest on rääkinud ka apostel Paulus. Ta tunnistab oma kirjas filiplastele: «Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.»
Kristuse kannatusaeg ja sellega kaasnev paastuaeg ei ole kirikuaasta tähtsusetu igand. Ainult selle kaudu on võimalik ära tunda ülestõusmise väge. Aamen.
Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)