Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Torupilli ja emakeelega hõimurahva keskel

11.01.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Helsingis Alppila koguduses on 15 aastat tehtud eestikeelset kogudusetööd. Soome pealinnas elavad eestlased ja soomlastest Eesti sõbrad peavad eestikeelseid jumalateenistusi kord kuus, ent kiriklikke kokkusaamisi jagub pea igasse nädalasse.


Peapiiskop Andres Põder, assessor Tiit Salumäe, õpetajad Ivar-Jaak ja Mart Salumäe ning diakon Tuuli Raamat-Haapakoski.

18. jõulukuu päeval tähistati Helsingis Alppila koguduses 15 aasta möödumist eestikeelse kogudusetöö muutumisest korraliseks. BNSi andmetel elab 19 000 Eesti kodanikku väljaspool Eestit. Soomes, kandvalt pealinnas Helsingis, on arvukaim eesti kogukond, seal elab ajutiselt või alaliselt 4914 eestlast, kes on ennast registreerinud Eesti kodanikuna.

Nn väliseestlased on ikka silma jäänud taotlusega korraldada emakeelset seltsielu, k.a kiriklikke koosviibimisi. Just kodumaast eemal elades hoitakse kinni oma juurtest, rahvuslikust identiteedist ning esiisade usutavadest.

Kogudus pakkus katust

Seega pole üllatav, et 15 aastat tagasi alustasid Helsingis elavad eestlased emakeelseid jumalateenistusi. Ajalooekskursina tuleb märkida, et sarnaseid näiteid leiab ka 20. sajandi algusest, ent korralise tegevuse algust märgib siiski aastaarv 1990.

Idee autoriks oli Helsingi Alppila koguduse tolleaegne õpetaja Pentti Toivonen, kes oma kiriku ruume tasuta kasutada pakkus ja huvitus, et eestlased Helsingis oma vaimuliku keskuse looks.

Oluliseks sihtgrupiks olid Sibeliuse Akadeemia eestlased, seal õppivad kirikumuusikud olid koguduseelu kandjaks ning näiteks orelit tudeeriv Ene-Mai Salumäe võttis enda õlule organisti kohustused. Esimese õpetajana käis Eestist Tiit Salumäe, ent teeninud on veel järgmised õpetajad: Ivar-Jaak Salumäe, Jüri Vallsalu, Randar Tasmuth, Joel Luhamets, Peeter Paenurm, Vello Salum, Jaan Tammsalu, Naatan Haamer, Rein Schihalejev, Markus Haamer, Helmut Mõtsnik, Rein Õunapuu, Raivo Asuküla, Voldemar Ilja, Aare Vilu, Mart Salumäe, Kalle Kadakas ja peapiiskop Jaan Kiivit.

1990ndate algus oli teadagi teine aeg: viisakohustus ei pakkunud hõlpu Soome lahe ületamisel. Emakeelsed jumalateenistused toimusid ebakorrapäraselt, enamasti kord kuus, ent eluõigus oli tõestatud ning siht maha pandud.

Kogudus tulemata, vaimulik olemas

«Olin Soomes õppinud kiriklikku noorsootööd ja kui sain töökoha Helsingisse, siis hakkasin otsima, kus saaks kuulata jumalasõna eesti keeles,» esindab Tuuli Raamat-Haapakoski tüüpilist lugu, kuidas jõuab eestlane Helsingis eestikeelsele jumalateenistusele. Ainult selle erandiga, et Tuuli leidis teoloogiatudengina 2001. aastal endas kutsumuse asuda vabatahtlikuna koordineerima seda töölõiku.

2003. aastal arutasid peapiiskop Jaan Kiivit ja Helsingi piiskop Eero Huovinen töö raamistikku, mille tulemusel hakati Helsingi Koguduste Ühenduses looma vastavat töökohta ja Eesti pool pidi leidma kogudusele vaimuliku.

19. septembril 2004 ordineeris peapiiskop Kiivit Helsingis Usuteaduse Instituudis õppiva Tuuli Raamat-Haapakoski diakoniks, õnnistades ta ühtlasi Helsingi eestlaste vaimulikuks. Tuuli töötab õpetaja Mart Salumäe alluvuses, alates 2005. aastast on Helsingi Koguduste Ühenduses selleks ka palgaline töökoht.

«Eestikeelne töö on Helsingi Koguduste Ühenduse töövaldkond, mida rahastab Soome kirik. Kuna EELK seda ei rahasta, ei ole oma koguduse rajamine reaalne,» kommenteerib Raamat-Haapakoski küsimust, miks pole Helsingis iseseisvat eesti kogudust.

Selges eesti keeles

Praegune projekt kestab 2007. a lõpuni, mil otsustatakse, kas 2008. aastast saab see Helsingi Koguduste Ühenduse järjepidevalt rahastatavaks töövaldkonnaks. Tegu on olulise osaga EELK diasporaa tööpõllust, mida sööti ei saa jätta.

18. detsembril, mil kalendritalve alguseni oli veel mõni päev, andis pakane end jõudsalt tunda. Alppila kirikusse jõudnud eestlased ja eestlaste sõbrad tundsid head meelt kiriku ruumide soojuse üle.

Enne jumalateenistuse algust astus Tuuli Raamat-Haapakoski üles kõnega, milles ütles teretulemast kirikusse jõudnutele, andis ülevaate eestikeelse kogudusetöö ajaloost ning esitles Eesti delegatsiooni: peapiiskop Andres Põder, assessor Tiit Salumäe, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse  õpetaja Ivar-Jaak Salumäe ja Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe.

Peapiiskop Põder tänas oma jutluses Soome rahvast, kelle rüpes on sündinud eestikeelne koguduseelu: «Oleme tänulikud, et Jumal kõneleb meiega meie omas keeles.»

Eestikeelne kogudusetöö Helsingis on ikka silma paistnud kõrgetasemelise muusikaga. Aastapäeval musitseerisid kantor Vivika Oksanen ja külalisena organist Ene-Mai Salumäe ning rahvalaulu, viiuli kandle ja torupilliga rikastasid jumalateenistust Anneli Kont-Rahtola ja Gerti Paavel ning Külli Salumäe juhatusel esines Viljandi Kultuuriakadeemia kooli- ja kirikumuusika õppetooli ansambel.

Ürgeestilikus võtmes, väga sobivalt sakraalsesse keskkonda kõlas eesti torupilli ja oreli duo. Meeldejäävalt ja Kristuse sündimise ootamise aega ilusti sobituvalt kõlas koguduselauluna «Ei au, ei hiilgust otsi ma», mille eesti keelde on tõlkinud suur hõimurahva sõber soomepoiss Eduard Salumäe.

Pärast jumalateenistust pakuti kiriku seltskondlikes ruumides eesti jõuluroogi ja anti vabaks sõna meenutada 15 aasta pikkust kooskäimise lugu. Järgmine suurem eestlaste kokkutulek Alppila kirikus leiab aset 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeval, mil pühitsetakse ka kogudusele kingitud Eesti lipp.

Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)