Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Torontos tehti film saja-aastasest orelist

09.07.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Organist, koorijuht ja helilooja Lembit Avesson ja Asta Ballstadt. Vana-Andrese koguduse arhiiv

6. augustil Tallinnas kinos Sõprus ja 12. augustil Viljandis Sakala keskuses linastub tõsielufilm «Oreliga» Toronto Vana-Andrese kiriku orelist, organistidest, muusikast ja ajast.

Toronto eestlastest asjaarmastajate filmigrupil (režissöör õpetaja Kalle Kadakas, kaamera Alex Kink, produtsent organist Marta Kivik) on pagulaseesti kogukonna annetuste toel ning eesti professionaalsete filmitegijate (järjestaja Kaie-Ene Rääk, helirežissöör Harmo Kallaste jt) abiga saanud linastusvalmiks 69 minuti pikkune film «Oreliga».
Quebeci orelifirma Casa­vant Frères’ vendade-orelimeistrite sajandivanune orel, mis on ühendanud ja ülendanud šoti presbüterlaste, Kanada ühendatud kirikurahva – eesti ja läti luterlaste – hingi, on loovutatud kirikumüügiprotsessis uutele tulijatele, presbüterlaste Armu Kirikule.
Vana-Andrese kiriku müügileping on sõlmitud. Eesti ja läti kogudused on lahkunud oma pühakojast. Lätlased Toronto St. Johni, Toronto teise läti kirikusse, eestlased aga soome Agricola kirikusse. Sel sügisel saab oldud juba aasta koos soomlaste ja rootslastega Agricola kirikus. Läbisaamine soomlastega on ajaloolistel, kristlikel ja inimlikel põhjustel hea. Kogudus on kolimise üle elanud ja uues kirikus, kus saatmas kodutunne. Aga mis saab kogudusest edasi? Pagulaspõlvkond on lahkumas igavikku. Teise ja kolmanda põlvkonna järeltulijate side kiriku ja kogudusega on tseremoniaalne.
Üks samm üle pagulaskogukonna paratamatu hääbumise läve on taas astutud. On see saatus, nagu fataalsel häälel tunnistab orelist pelgalt aasta võrra noorem auväärne maestro Roman Toi, või hoopiski inimkooselus toimuva assimilatsiooni sundimatu kulg? «Me ei ole ju eestlased, me oleme välismaalased,» püüab filmis Kanada eestlase identiteeti mõtestada oreliehitaja ja õpetlane Karl J. Raudsepp.
Filmi tegijad loodavad, et sellest saab vaataja jaoks eelkõige kultuurilooline muusikafilm. Linateoses räägivad orelist ja mängivad orelil erinevate põlvkondade Kanada-Eesti, Kanada-Läti ning Kodu-Eesti organistid dr Roman Toi, helilooja Lembit Avesson, oreliehitaja Karl J. Raudsepp, organistid Davids Smits, Marta Kivik jt, aga ka Kodu-Eestis tuntud orelikunstnikud Ene Salumäe ja Aaro Tetsmann. Oreli kõlavärvide avamise käigus avanevad erinevad muusikalised käekirjad, inimkarakterid, organisti rõõm ning varjatud kurbuski.
Vaataja kutsutakse sisenema Quebecki meistrite loodud oreli kõlavärvirikkasse maailma. Ta saab osa Saint-Hyacinthe’i orelitöökojas selle viitsepresidendi poolt laiali laotatud sajanditagusest ajaloolisest orelieskiisist. Aga teda kutsutakse osa saama ka saladusliku orelitaguse vileruumi viledemaailma (3157) harmooniast.
Filmiloojate ambitsioonikaks lootuseks on püüda tabada ajahetke avaramatki mõõdet. Kuidas loodupärane ja loomulik on uut moodi tegemise tuhiseva sunni ajel teisenemas tehtud ja matkitud tehismaailmaks. New age – nagu aimataval iroonial muigab iseenese ja oma põlvkonna püüdluste üle läti koguduse organist Davids Smits.
Autorid loodavad, et filmi nn allhoovustes peaks vaatajani jõudma kübe igatsetud positiivsustki. Üldtuntud tõde on, et iga lahkuv põlvkond viib enesega kaasa temale ainuomase ning uut põlvkonda kammitseb siin ilmas eelneva unustamise püüd ja uutmoodi tegemise sund, ehitatakse ja mängitakse selles sunnitud ja sundimatus evolutsioonis kirikuorelit ikka. Seda maailma seletamatust teisenemise painest sõltumatult. Niisiis oreliga ja lootuses.
Film esilinastub neljapäeval, 6. augustil kell 19 Tallinnas kinos Sõprus. Korduslinastus on kolmapäeval, 12. augustil kell 19 Viljandis Sakala keskuses. Vt ka https://www.facebook.com/oreliga
Kalle Kadakas,
õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)