Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Torni ehitamine

29.06.2007 | | Rubriik: Jutlus

Aastat kolmkümmend tagasi palvetasime
juhuslikult teele jäänud Leedumaa kirikus. Korraga sain seal teadmise, et mul
tuleb elu jooksul üles ehitada kolm kirikut: kaks väikest ja üks suur. Midagi
rohkemat tookord ei lisatud, ei aja ega kirikute kohta. Ja nagu enda puhul ikka
on, oskad neid hinnata alles tagantjärele.

Aga koos Jeesusega käis palju rahvast. Ja
ta ütles nende poole pöördudes: «Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma
isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu,
see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei
või olla minu jünger. Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne
maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu
juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik
pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!
Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu
enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu,
kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta
läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik
rahuks? Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on,
ei saa olla minu jünger.»

Lk 14: 25–33

Aastat kolmkümmend tagasi palvetasime
juhuslikult teele jäänud Leedumaa kirikus. Korraga sain seal teadmise, et mul
tuleb elu jooksul üles ehitada kolm kirikut: kaks väikest ja üks suur. Midagi
rohkemat tookord ei lisatud, ei aja ega kirikute kohta. Ja nagu enda puhul ikka
on, oskad neid hinnata alles tagantjärele.

Esimeseks kirikuks sai väike Kraavi kirik
Antsla lähedal. Sealne väike õigeusu kogudus oli ennast ise likvideerinud,
kiriku katus ja tornid lagunenud, rahvas aga lootis, et Urvaste koguduse hoole
all säiliks hoone kirikuna. Taastasime tornid nii, nagu nad algselt olid, vaid
torniristid muutusid ladina ristideks. Kirik tegutseb praegugi hästi, mind aga
vaevavad mälestused. Nimelt hukkusid üsna lühikese aja vältel kolm keskealist
meest, kes olid aktiivsed juhatuse liikmed.

Esimene pikeeris purilennukiga maasse,
ilmselt tabas teda õhus halvatus ja vasak käsi muutus liikumisvõimetuks. Teine
jäi remonditava maja seinavaringu alla. Kolmanda eralennukit võis kojulennul
tabada pikselöök. Lennuki rusud leiti mitu päeva hiljem. Küsin endalt, kas me
puutusime millegi külge. Kes maksis kätte, kes nõudis ohvrit? Ma ei tea, aga
olen tänaseni veendunud, et tegime õiget asja.

Teiseks sai Tartu Maarja kirikusaal. Kogu
nõukogude aja oli kogudus püsinud Tartu Peetri kirikus, kusjuures kiriku ja
riigi statistika Eestis erines ühe koguduse võrra: kirik suutis Maarja koguduse
hoida iseseisva kogudusena! Kas või seetõttu väärib kogudus püsimajäämist ka
uutes oludes. Üllatavalt üksmeelsena tuli kogudus suurest uhkest kirikust oma
kogudusesaali. Ikkagi oma. Kaasavaraks muidugi lootus asuda taastama oma pühakoda.

Mina ei oleks suutnud kannatlikult taluda
Mart Laari valitsuse lubadusi anda kogudusele kirik tagasi siis, kui röövitud
vara on kõigepealt muudetud nii räbalaks, et see enam millekski ei kõlba, ja
teiseks maksab «keegi» lunarahaks ka uue hinna! Ometi olin tookord kindel, et
selleks suureks kirikuks, mida üles ehitada tuleb, saab Tartu Maarja kirik. Nii
tuli Jumalal kasutada vägivalda, et sundida mind edasi liikuma. Abielulahutus
oli selleks kindlasti kõige tõhusam vahend, sest vaevalt oleksin vabatahtlikult
maha jätnud lõpetamata töö.

Esmakordselt Narva vaatama sõites oli üle
taeva ristimärk. Narva kiriku näol on tegemist Eesti suurima kirikuga, ehitatud
5000 inimese jaoks. Nähtavasti oli kohalikul rahval tolleks hetkeks kadunud
usk, et see tempel veel üles ehitatakse ja seal jumalateenistused toimuma
saavad. Kuigi ka praegu on see Eestimaa kõige kurvemas seisukorras olev
tegevkirik, ei kahtle selle taastumises enam keegi. Kasutan meelega sõna
«taastumine» taastamise asemel, sest olen kindel, et kirik tõepoolest taastab
ennast ehk siis taastub!

Mis puutub vajalikesse vahenditesse nagu
raha, materjalid, tegijad, siis eks ole me rikka taevase Isa lapsed. Temal on
seda kõike külluslikult. Loomulikult tuleb veidi õppida majanduslikku mõtlemist
ja toimemehhanisme, et vähemalt kõnelda partneritega neile arusaadavas keeles.
Aga vajalikud sajad miljonid kroonid ja kümned miljonid eurod on pärit ikkagi
taeva varaaidast.

Evangeeliumis kirjeldatud torn on vahitorn,
olgu siis linna või viinamäe torn. Kas aga Narvas taastatav 60meetrine
kirikutorn ei ole hoopis Paabeli torn? – on mõned sõbradki küsinud. Kas
tänapäeval, kui Euroopas kirikuid kinni pannakse ja kristlaste hulk kahaneb, ei
ole kirikutorni ehitamine suisa mõttetu? Esimene ja kõige lihtsam vastustest
oleks loomulikult see, et kui meie vanemad selle kiriku niisugusena ehitasid,
on meie kohus seda säilitada ja hoida.

Narvas, kus vana on säilinud väga pisut, on
see ainus torn linna siluetis, mille ülesehitamist saab veel kuidagi
taastamiseks nimetada. Esimene korrus on hämmastaval kombel säilinud veel
esialgsena. Edasi ongi see vahitorn kahe maailma piiril, seejuures veidi ka
vaimulikus mõttes, suhtlemiseks nii siia- kui sinnapoole. Lift peatub kõigil
kuuel korrusel, kus inimesed peaksid leidma muistseid väärtusi, aga kus on
võimalik luua ka uut.

Ent kõik see on tõesti vaid eneseõigustus.
Igas taastatavas hoones on juba talletunud väärtused. Arhitekt võib paberile
tõmmata jooni, mis kajastavad tema ajastu arusaamu, vaimulik peab suutma
«kuulata» hoonet, et tuua välja neid väärtusi, mis on vaimsetena salvestunud.
Alles siis hakkab pühakoda «tööle», temas säilinud energia saab rakenduse.

Muidugi on võimalik kümne tuhandega minna
võitlema kahekümne tuhande vastu, aga ainult siis, kui sa tead ette, et lähed
võitma. Kui tahad vaid proovima minna, siis on arukam leppida elu reaalsusega
ja ennast kuidagi vabaks osta. Ma arvan, et kõik võitlused võideldakse läbi
vaimses maailmas ning selles maailmas projitseeritakse tulemused otsekui
ekraanile. Ning lõpuks hakkab tunduma, et see on nagu autasu, kui sa võid
selles elus valmis teha midagi, millele sa ka ise saad alt üles vaadata.

Lõpetaksin Jeesuse õpetussõnaga, et kui te
kõik olete teinud, siis öelge, et me oleme vaid kõlvatud sulased olnud, sest me
oleme teinud seda, mida on kästud! Ise meenutan sagedamini Tooma evangeeliumi
Jeesuse ütlust ehk logioni 42: «Jeesus ütles: Saage möödujaiks!»

Image
Villu Jürjo
,

Narva Aleksandri koguduse õpetaja

3 Kommentaari artiklile “Torni ehitamine”

  1. Külaline ütleb:

    kasutab vägivalda ja puha! Mida kasutab siis Villu ise?

  2. Külaline ütleb:

    Ma kuidagi ei suuda aru saada, et Jumal suunas õpetajahärrat abielu rikkuma.

  3. Külaline ütleb:

    Olen Ålesundis, ka siin on metsas ¨ks mahajæetud vana kirik…tunnen kutset, siia kogudus rajada. Olen praegu siin Jumalasaadikuna ¨ht ¨kesannet tæitmas…kuidas v¨¨ral maal ja v¨¨ras keskonnas alustada? On olnud imeliselt juhirud ja ønnis aeg…Olen selle rænnaku eest Jumalale lihtsalt meeletult tænulik!!!
    Jumal olgu teiega, kes te tema teid kæite!
    Soojad tervitused teoloogiatudeng Kadri Laurilt

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)