Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Tormilised 1990ndad Eesti ajakirjanduses

02.03.2010 | | Rubriik: Tähtpäev, Ühiskond

Kui 1990ndate algul oli ainus väliskapitalile kuuluv leht Äripäev, siis 1990ndate lõpus jäi suurematest väljaannetest eestlaste kätte ainult Maaleht. Foto: reproÜlemöödunud kümnendil toimusid meedia sisus ja vormis suured muutused, sel perioodil sündisid praeguseks täiesti tavalised, toona aga seninähtamatud tendentsid – kollane ajakirjandus, lapsajakirjanikud, erameedia.
1990ndate algul käis Eestis rahvusloome ja riigi ülesehitamise protsess, mistõttu otsiti kangelasi ja eelistati – ka ajakirjanduses – tegijaid, ideeinimesi ja suurkujusid. Vabaduse tulles mõtles ajakirjandus oma missioonile rohkem kui kasumile ja otsustati «tõemonopol» rahvale tagasi anda. Samas tulid lavale uued väljaanded, üldpilt oli rikkalik ja hariv.
See on ka EELK ajalehe Eesti Kirik taassünni aeg. Tänu ühiskonna järkjärgulisele vabanemisele nõukogulikust surutisest muutusid vabamaks ka kiriku olud. EELK liikmete arv hakkas suurenema tõusvas joones, avardusid kiriku väljendusvõimalused raadios, televisioonis ja kirjutavas pressis. 4. märtsil 1990 taasilmus ajalehe Eesti Kirik esimene number, pakkudes sõnumeid kiriku elust ja probleemidest. Mahu, ilmumissageduse ja trükiarvu poolest oli tegu suurima vaimuliku välja­andega.

Ajakirjandus lõi kolletama
Teisalt, kuna aga ajakirjandusväljaandeid tekkis nagu seeni pärast vihma, oli üsna ruttu käes ajakirjanike põud ning toimetustesse võeti reportereid ja toimetajaid tööle suisa keskkoolipingist. Sellest ajast on meedias käibel ka sõna «lapsreporter». 1995 oli 51% ajakirjanikest töötanud ajakirjanduses alla viie aasta (1988 oli neid 25%), 40% oli vanuses alla 30 aasta (1988. a 12%).
Üsna ruttu asendusid missioonitunne ja süvaanalüüs pinnapealse ärapanemisega, ajakirjandus lõi kolletama. Tajudes oma mõju ja sedagi, et ta õieti millegi eest ei vastuta, läks ajakirjandus tihti üle piiri. Uus aeg tõi ka uue inimtüüpide jaotuse – võitjad ja luuserid. Juba 1990. ja 1991. aastat iseloomustab teatud kriitilisuse periood, mille «esimesi pääsukesi» oli Eesti Ekspress, mis kajastas üksteise järel aina uusi valupunkte. Inimeste ühtekuuluvustunne oli vaibumas ja üksteise suhtes muututi kriitiliseks.
Rein Veidemann kirjutas selle kohta 1990. a 28. ja 29. novembri Rahva Hääles artiklis «Neljas võim» nõnda: «Meie ajakirjanduse tänane nõrkus seisneb aga selles, et Eesti poliitika kommentaariumis on hakanud tooni andma ilkuv, parastav, mõnikord lausa avalikult küüniline hoiak. Võimalik, et see tuleneb asjaolust, et noor ajakirjanike põlvkond, kelle esindajad kõige silmatorkavamad Eesti Ekspressis, Päevalehes ja Edasis, toovad endaga kaasa oma isiksuseks kujunemise ajajärgu (1970. lõpu ja 1980. algupoole) vaimse õhustiku, kus suhe ühiskonnaga rajanes totaalsel eitusel, eskapismil või üleolekul. Sama võimalik on aga ka, et see johtub viitsimatusest tegeleda tegelike põhjuste-tagajärgede analüüsiga, mis korvatakse siis dramaatiliste paisutuste, spekulatsioonide ja kõikvõimalike «sahinatega».»

Rõhk kommertsväljaannetele
Algas majanduskriis, Gorbatšovi-vastased süüdistasid selles sõnavabadust ja ajalehti, mis olid majanduskriisi ohust kõneldes vallandanud ostupaanika.
Raha väärtus langes katastroofiliselt. Mart Ummelas kirjutas Edasis (17. mai 1990): «Täna ostetakse Eestis ajalehti-ajakirju nõnda massiliselt vaid selle pärast, et nad on absurdselt odavad ning ainult mitme väljaande pakutavast teabest kokku võib kujundada mingisugusegi pildi ümbritsevast maailmast ja sotsiaalsetest protsessidest. Kui hind muutub selliseks, et lugeja peab hakkama reaalselt valima, muutuvad ka tema nõudmised väljaande kvaliteedi suhtes märksa rangemaks.»
Tõsi, ilmus hulgaliselt nii kommerts- kui ka organisatsioonide-käitiste lehti (1990 alustas tegevust 135 uut väljaannet). Paljud neist olid väikesed ja ilmusid ebaregulaarselt, väljaandjateks sageli uued kodanikuühendused või omavalitsused. Ajalehti tekkis mitmel eri moel, näiteks otsustas toimetus vastuolude tõttu omanikuga täies koosseisus lahkuda ja moodustada uue toimetuse. Samal ajal täitis ka omanik sama kaubamärgi uute ajakirjanikega. Niimoodi transformeerusid näiteks Liivimaa Kroonika ja Liivimaa Kuller, Eesti Ekspress ja Eesti Aeg, Rahva Hääl ja Eesti Sõnumid. Väljaannete vahel valitses terav konkurents ja mõned lehed keeldusid mõnikord vastaskontsernile sõbralike inimeste nimesidki oma lehes mainimast.

Vajadus regulatsiooni järele
Kokkuvõtvalt oli põhijoon Eesti meedia arengus 1990–1994 kiire ning toimus täielik üleminek liberaalsele ajakirjandusmudelile. Meedia saavutas sõltumatuse riigist ja poliitikutest, mis tulenes ajalehtede-ajakirjade erastamisest ja riigi toetuse kadumisest perioodikale. Kontroll meedia üle läks poliitika- ja kultuurisfäärist majandusse. 1990ndate lõpuks olid paljud väljaanded hingusele läinud või liitunud, telejaamad ühinenud, raadiojaamad koondunud kettidesse. Kui 90ndate algul oli ainus väliskapitalile kuuluv leht Äripäev, siis 90ndate lõpus jäi suurematest väljaannetest eestlaste kätte ainult Maaleht. Kõik eratelejaamad ja suuremad eraraadiod on 90ndate lõpust samuti välismaalaste omandis.
Ajakirjanduse muutumine ettevõtluse haruks muutis meedias peamiseks edu kriteeriumiks ostujõulise auditooriumi ligimeelitamise. Ajakirjandusliku tegevuse tulemust hakati hindama kui tulutoovat toodet, mitte kui sotsiaalse, eetilise ja esteetilise väärtusega teksti. Meelelahutus ja uudis põimusid, tõrjudes tagaplaanile analüüsi ja harimise.
Kõikuva väärtusega info esitamine lõi vajaduse ajakirjanduse reguleerimiseks ning vastu võeti mitmeid seadusi (isikuandmete kaitse seadus 1996, reklaamiseadus, andmebaaside seadus, avaliku teabe seadus 2000 jt). 1997 reorganiseeriti Avaliku Sõna Nõukogu ja võeti vastu ajakirjanduse eetikakoodeks.

Pead tõstab uuriv ajakirjandus
1994. aastaks oli toimunud järsk trükiarvude langus – üle-eestiliste päevalehtede tiraažid olid 1994 keskmiselt 4,5 korda, kultuuriväljaannete tiraažid 19 korda väiksemad kui 1990. Samas jätkus kanalite kasv, mis oli märk meedia läänestumisest ja mitmekesisusest (kõrgpunktiks aasta 1994, mil ilmus 196 ajalehte).
Pärast 1995. aastat saabus stabiliseerumise periood, dominandiks majanduse areng, mitte poliitilised reformid. Jätkuv kommertsialiseerumine oli meedia muutnud pea täielikult kasumile orienteeritud tootmisharuks ja meelelahutusfunktsioon muutus aina olulisemaks.
Samas kujunes kollaste tendentside ja läbinisti kollaste väljaannete kõrval ka tõsiselt võetav uuriv ajakirjandus. Lisaks iseloomustab aastakümnendi lõppu uue meedia areng, Interneti ja mobiilside kasutus, e-pangandus ja e-äri. Eesti meediaettevõtted olid nii tehnoloogiliselt kui ka mõtteviisilt jõudmas Euroopa ja kogu maailma tasemele.
Merje Talvik

Meedia arengu märksõnad
1987–1991 meedia kui ühendav (poliitiline) jõud
1991–1994 meedia poliitiline iseseisvumine, segaduste periood
1995–1997 jätkuv kommertsialiseerumine, meediaturu kontsentreerumine
1998–2000 rahvusvaheliste omanike tulek, internetiseeritus

Kasutatud kirjandus:
Eva Kont, Ajakirjanduse areng 1989–1991 Eesti Ekspressi ja Edasi näitel (TÜ diplomitöö 1991).
Peeter Vihalemm, Eesti meediasüsteem ja meediakasutus 1965–2004 (TÜ Kirjastus 2004).

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)