Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit

14.10.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Hästi säilinud 1800. aastal ehitatud kivimaja peidab endas muu hulgas algseid uksetahvleid koos sepishingede, lukusiltide ja käepidemetega.

On päikeseküllane augustikuu ennelõuna, kui Torma pastoraadi trepil uksekella annan. Jõuan suursugust varaklassitsistlikku hoonet vaevalt kümmekond sekundit silmitseda, kui uks avaneb ja sõbraliku terekäe ulatab pastoraadis elav Torma koguduse õpetaja Mehis Pupart.

Meie kohtumine on varem kokku lepitud, kuid pastoraadi uksele ei tule peaaegu kunagi tulutult koputada. Õpetaja Mehis Pupart proovib alati olemas olla, kui teda tarvis läheb. «Algul seadsime sisse ka kindlad vastuvõtuajad, kuid elu näitab, et inimene tuleb ikka siis, kui tal vaja on,» selgitab õpetaja ja kutsub mu lahkesti edasi.
Tunnen, kuidas ihule tekib kerge kananahk, hilissuvine päike pole kõrgete lagede ja enam kui poolemeetriste seintega hoonet soojaks kütnud. Avara, 1800. aasta paiku ehitatud pastoraadihoone esimene tuba on kantseleiruum, kuhu jõudes õpetaja otsustavalt seisatab. «Ma räägin kõigepealt natuke Torma pastoraadi ajaloost,» teeb ta ettepaneku ja heidab pilgu üles. Järgin tema eeskuju. Ukse kohal seinal hakkab silma esinduslik rivi Torma pastorite fotodest.
Tõsi küll, kõiki 28 Torma vaimulikku (sh Mehis Pupartit ennast) piltidelt ei leia, kogust puudub ka paiga kõige kuulsama õpetaja Johann Georg Eiseni (Torma pastor aastatel 1745–1775) portree, kuid teadupärast ei leidu temast ka ühtegi kujutist.

Torma nimekad valgustajad
Ajaloolasest Pupartil pole vähimatki raskust rääkida pikki ja detailseid seiku eelkäijate töö- ja eluteest. Legendaarsest õpetajast Eisenist oskab Mehis Pupart kõnelda kümneid lugusid, alustades tema revolutsioonilistest katsetest juurviljade kuivatamisel ja kapsalehtede konserveerimisel ning lõpetades mehe pärisorjust kaotavate seisukohtade tutvustamisega.
Tähelepanu väärib see, et alates Eisenist oli Torma kogudusel 150 aasta jooksul (s.o 1745–1895) ametis kõigest neli õpetajat. Eranditult kõik nad pöörasid suurt tähelepanu rahva hariduse edendamisele. Eisenile järgnesid Franz Friedrich Asverus (1775–1818), Eduard Johann Assmuth (1819–1852), Carl Selmar Landesen (1852–1895).
Suuresti tänu neile aktiivsetele meestele muutus Torma kandi rahvas harituks. Kuuldavasti ei leidunud 18. sajandi lõpul terves kihelkonnas talu, kus poleks olnud mõnda kirjaoskajat.
Eelnimetatutele ja paljudele teistele Eesti ajaloo nimekatele isikutele, nagu näiteks Georg Schultz-Bertram (eepose «Kalevipoeg» initsiaator), peapiiskop Edgar Hark, on Torma kirikla pikemat või lühemat aega peavarju pakkunud.
Nõukogude okupatsiooni saabudes anti osa ruumidest sovhoosi töötajate korteriteks. Illar Hallaste (Torma õpetaja 1983–88) eestvedamisel õnnestus pastoraat 1980ndate teisel poolel kogudusele tagasi saada ja sovhoosi töötajatele otsiti uued eluruumid.

Palju häid lambaid
Praegu on maja püsielanikuks üksnes koguduse õpetaja. Ning tundub, et 2006. aastal Saaremaalt keskküttega korterist Tormasse elama tulnud Pupart on suure ja kõledavõitu maja hästi omaks võtnud. Seda paneb ta isegi pisut imeks, kuidas talviti pastoraadi kuue ahju kütmine kui tubli päevatöö nii harjumuspäraseks saanud on. Õnneks on viimasel ajal õpetajal selle töö juures ka abilisi olnud.
Lisaks kolmetoalisele ametikorterile ja kantseleiruumile asub pastoraadihoones ka talvekirik, ruumikas külaliskorter (koos köögi, WC, duširuumi ja omaette sissekäiguga) ning kord nädalas kasutatav pühapäevakoolituba, mille seinu ehivad Tiina Katteli käe all õppivate laste lõbusad joonistused. Väidetavalt asus selles toas kunagi hoopis Edgar Hargi magamistuba, töötoaks valis Hark aga maja kõige pisema ruumi, tänase vannitoa, kust pääseb ühtlasi kivist võlv­laega võimsasse keldrisse.
Talvekirik on õpetaja sõnul kogudusele väga vajalik, sest kuna Torma kirikus puudub ahi, pole seda võimalik ka soojaks kütta. Seepärast peab sealne väike kogudus külma aja jumalateenistusi pastoraadihoones. Üksnes jõulujumalateenistustel, Suurel Reedel ja ülestõusmispühal süüdatakse küünlad kirikus, kuhu sajad Torma ja selle naabervaldade inimesed palveks kogunevad.
Neist paljude esivanemate nimed ja ametid on esindusliku sisuga kantselei arhiivikapis olevas personaaliaraamatus kirjas (1820. aastast pärit andmete järgi leiab muistsete ausate ametite kõrval muide ka värvikamaid tiitleid, näiteks varas või joodik). Personaaliaraamatut saab iga suguvõsauurija Torma pastoraadis ise lehitseda.

Kuulsusrikkad hetked
Avar on ka ühekorruselise pastoraadihoone pööning, kuhu vilksamisi pilgu peale viskame, et näha haruldast mantelkorstnat. Korsten on nii lai, et selle ümbert kinni võtmiseks oleks vaja vähemalt viit meest.
Kunagi kuulus pastoraadi juurde hulk kõrvalhooneid, mis nüüdseks lagunenud. Endiselt on aga koguduse valduses 63 hektarit valla parimat põllumaad, millest osa tagasihoidliku summa eest kohalikule põllumajanduse osaühingule renditakse. See-eest ajab osaühingu lumesahk talvel heanaaberlikult pastoraadi tee lahti ning laenab tehnikat küttepuude toomiseks ja muru niitmiseks.
Keset suuri lagedaid põlde asuv pastoraadimaja avaneb kiviviske kaugusel olevast kirikutornist justkui peo peale. Selle vaate järele me ühes õpetajaga mööda nagisevat puutreppi üles kirikutorni ronimegi.
Muidugi huvitab mind ka 1767. aastast pärit, «Kevade» filmis tuntuks saanud kirikukell. Jõudnud kuulsa torniakna juurde, kus Lible ja Arno vestlesid elust ja surmast, seisatame meiegi. Avanev vaade on tõesti võimas, Torma mäel olev kalmistu ja avarad põllud. Kunagi näinud siit tornist isegi umbes 10 km kaugusele Peipsi järveni, teab Pupart rääkida.
Kuid kokku pole kuivanud üksnes Torma kirikutorni vaade. Kui ülemöödunud sajandi algul kuulus Torma kogudusse üle 11 000 inimese, siis 1964. aastaks oli arv kahanenud 2000 peale, Illar Hallaste ajal 1983–1985 ligi 400-le ning möödunud aasta seisuga on koguduses 182 annetajaliiget. Ent kui viimast võrrelda Torma aleviku elanike üldarvuga, mis on viie-kuuesaja ringis, polegi asi väga hull. Lihtsalt linnastumine on teinud oma töö.

Maise maailma maised mured
Mehis Pupartil on kahju vaid sellest, et Torma põhikool usust ja religiooniõpetusest ei hooli. «Kui hooldajaõpetajaks oli Jaan Nuga, käisid õpilased aeg-ajalt advendi- ja ülestõusmispühade paiku kirikus ekskursioonidel ja eks õpetaja pidas siis ka väikse palvuse. Äkki aga leidis osa lastevanemaid ja õpetajaid, et siin surutakse usku peale. Mina seda ei usu, sest Jaan Nuga on väga mõistlik mees ja vaevalt ta kellelegi usku peale suruma hakkas. Kahju, et inimestel on sellised eelarvamused.
Tulemus on, et paraku ei tooda lapsi enam kirikusse. Rääkisin möödunud aasta alguses ka direktoriga, kes ütles, et on oma vitsad saanud ja lapsi kirikusse tooma ei hakka,» ohkab vaimulik. Ainsaks kooli ja vaimuliku iga-aastaseks ühisürituseks on jäänud 1. advendiküünla süütamine.
Praegu teeb hingekarjasele muret aga hoopis praktilisem asi. Nimelt pastoraadimajalt hiljuti maha langenud räästakarniis. «Kõige tähtsam on, et see räästaosa lähiajal kinni saaks pandud, sest siin põldude peal on tugevad tuuled ja sissetuiskav lumi teeb pööningupealse märjaks.»
Et maja muinsuskaitse alla kuulub, on haruldase ja massiivse karniisi parandamine keerukas, aega ja raha nõudev. Esialgu on Mehis Pupart nõutu, sest kõigepealt tuleb ära oodata muinsuskaitseametiga kooskõlastatud projekt ning seejärel leida ehitajad ja tööde rahastajad.
Vaimulik katkestab kurvapoolse mõttepausi, haarates kellanöörist. «Soovite ehk kella lüüa?» pakub ta. Loomulikult tõmban ma köiest ja peagi helgatab kirikukell üle pastoraadi tuulepealse maa.

Merje Talvik

Eesti Kirik tutvustab EELK pastoraate. Loe ka «Valga pastoraadis on rahvarohke» (EK 17.06.09, Sirje Semm).

 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)