Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Torma – mitte ainult paik mälestuste jaoks

23.03.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Vene kroonikad nimetavad Tormat juba 1212. aastal. 17. sajandist kihelkonnana tuntud piirkond, mis jäi soodsalt Riia–Peterburi postimaantee äärde, on kultuurilise ja vaimse pärandi poolest rikas paik. Nii on ka siinne kirik ja kogukond omanud keskset rolli elu kujundamisel piirkonnas.
Eesti Kirik käis pühade eel külas Jaan ja Ingrid Nuga perel, kes elavad ajaloohõngulises Torma koguduse pastoraadis.
Pastoraat ja kirik seisavad kõrvu
Viimastel aegadel on siinsed koguduseõpetajad suhteliselt lühikest aega kohapeal olnud või on siinset kogudust teeninud hooldajad. Jaan Nuga on Torma koguduse peal varsti viis aastat. Nende tulles vahetati pastoraadi katust, mille taladest polnud ainult üks mädanenud, ja oli suisa ime, et kogu raskus üleval püsis.
Tänaseks on välja ehitatud kaks külalistetuba neile, kes aasta ringi Tormasse satuvad ja öömaja soovivad, Jaan on enda jaoks korda teinud varasemalt kolikambrina kasutatud ruumi, kus nüüd on kirjutustuba. Hulga töid on saanud teha tänu Soome sõprade toetusele.
«Töid jätkub siin veel hulgaks ajaks, praegu pole juurdepääsu meie uhkele mantelkorstnale, samuti on remontide käigus hulga olulisi ja kauneid detaile mitme värvikorra alla maetud,» lisab perepea.
Pastoraat pärineb samast ajast, mil on viimati ümber ehitatud ka praegune kirik – 1860ndaist. Teadaolevalt on Torma kirik (valmimisaasta 1767, Katariina II idee, abi ja toetusega ehitatud) üldse neljas pühakoda, mis kilomeetri raadiuses sinnakanti püsti pandud.
Varasemad on hävinud, viimase puukiriku vundamendijäänused on näha praeguses kirikaias. Surnuaia kõrval olev suur ehitis, kunagine leerimaja, vennastekoguduse maja laguneb, valla ja muinsuskaitse abiga taastatakse surnuaial olevat kaunist kabelit.
Puud lõhkuda, lumi ajada ja hein niita
Hoone väiksemas osas on saanud elupaiga õpetaja pere, teises pooles on kogudusetööks vajaminevad ruumid, ka saal, mida talvekirikuna kasutatakse, ja kantselei. Need on praeguste märtsikülmadega üsna jahedad ning köetakse korralikumalt soojaks nädalalõppudel.
Jaan Nuga tunneb rõõmu, et koguduses on nüüd mõnda aega ametis kirikuvanemad, kes palju tööd, mis varasemalt juhatuse esimehe ja tema pere õlgadele jäi, on enda kanda võtnud.
Küsin, kuidas nii suur maja köetud, lumi aetud ja hein suvel niidetud saab. «Viimasel ajal oleme kasutanud puude lõhkumisel töötuid mehi, üks abiline on olnud seadusega pahuksis ja nüüd nii-öelda resotsialiseerimise käigus on ta tubli töömehena meie kirikaiast vanu puid maha võtnud ja neid kütteks teinud,» räägib kirikuõpetaja.
Et koguduse maid kasutavad kohalikud ühistud, siis vastastikusel kokkuleppel aetakse talvel ka teed lahti. Aga hein tuleb niita koguduse jõududega.
Oma pere pühad
Lähenevad pühad on vaimulikule kiire teenimise aeg, Jaan Nuga, kes on ametis ka Palamuse koguduses, peab ennast kahe koha vahel jagama.
Pereema Ingrid on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja EELK diakooniakooli. Minu meelest on ta virk ja väärikas, kindlapeale on Jaan Nuga võtnud naise, kes teeb imehästi süüa. Praegu on Ingrid aastase Aaroga kodus ja kavatseb emapuhkust veel paar aastat nautida. «Mulle meeldib, saab olla kodus ja teha oma tegemisi – eelmise aasta jõulud oli üle hulga aja niisugused, kus olin siin ja ei pidanud pidevalt ringi toimetama ja organiseerima,» ütleb Ingrid.
Pereema sõnul kohtuvad nad abikaasaga pühade ajal ikka rohkem õhtuti, sel aastal on lubanud Ingrid ka pashat teha. Esimest korda.
Mari Paenurm

Kuulsaid isikuid Tormast
Paik, mis on ajalooliselt väärikas, jääb täna kiiretest teedest ja melust kõrvale. Ometi on siingi kogukond, kes leiab tee jumalakotta ning on nõus teisi armastusega teenima. See annab lootust, et tasapisi taastatakse nähtavad ajaloo-haavad ja noored on nõus ka põldude ja metsade keskel oma suuri plaane ellu viima.
Torma kirikuõpetajana töötas aastatel 1745–1775 Johann Georg Eisen, kes oli tuntud kui valgustusaja haritlane.
Torma köstrimajas elas ja tegutses kihelkonna koolmeistrina alates 1846. a kuni surmani 1857. a haridustegelane Adam Jakobson, kes asutas Tormas 1848. aastal ühe esimestest pasunakooridest Eestis. Ta oli siinse vennastekoguduse liikumise alustala.
Köstrimajas sündis 1847. a Eduard Magnus Jakobson eelmise pojana. Ta oli esimesi eestlasest graafikuid.
Siinsamas köstrimajas veetis lapsepõlve ning hiljem töötas isa asemel koolmeistrina Carl Robert Jakobson aastatel 1855–1857.
Lahvarti talus sündis 1843. aastal kirjanik Jakob Pärn.
Friendentalis (praeguses Rahuoru pargis) viibis lapsepõlves baltisaksa literaat, folklorist ja estofiil Georg Julius Schulz (kirjanikunimega Bertram), kes uuris Kalevipoja muistendeid, töötas arstina ja rajas silmahaigla. Tema tütar Elisabeth Schulz (kunstnikunimega Ella Adaiewsky) oli rahvusvaheliselt tunnustatud klaverikunstnik.
Reastvere mõisas sündis 1829. a Aleksander Friedrich von Bock, skulptor ja akadeemik, kes oli Peterburis eesti kunstnike J. Köhleri ja A. Adamsoni õpetajaks.
Võtikveres töötas 1911. a kooliõpetajana mulgi-murdelise luuletajana tuntud Hendrik Adamson.
Rääbise sepa peres sündis 1905. a Paul Ariste (Berg), akadeemik, keeleteadlane ja folklorist.
Paljude kuulsate kirikuõpetajate hulgas, kes Tormas teeninud, on siinkandis sündinud, Jumala Sõna jaganud ja siinsesse kirikaeda maetud endine EELK peapiiskop Edgar Hark.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)