Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Torma Maarja kirikus olid koos hõbeleerilapsed

05.09.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Torma Maarja koguduses peeti 12. augustil kiriku 245. aastapäeva ja hõbeleeri jumalateenistus.

Kirik on sisse pühitsetud rukkimaarjapäeval, 15. augustil 1767. Külalisõpetajana tuli jutlustama ja oma kahekümne viie aasta taguseid leerilapsi õnnistama vikaarõpetaja Illar Hallaste, kes 1987. a oli Torma koguduses õpetajaks.

Tõotusele kindlaks jäänud
Tol aastal tuli leeriõnnistamisele 19 inimest, mis oli rohkem kui varasematel aastatel eelneva paari aastakümne jooksul. Ühiskonnas olid vabamad tuuled puhuma hakanud. Kohal oli viis leerilast, lisaks üks 1986. aastast. Pidulikul jumalateenistusel esines viie lauluga segakoor Sõbrahing Mare Talve juhatusel. Peale oreli saatis osa koraale puhkpilliorkester.
Õpetaja Hallaste tuletas hõbeleerikõnes leerilastele meelde päeva kakskümmend viis aastat tagasi, mis oli vaheetapp nende kristlikus elus, mil nad andsid tõotuse jääda oma usus kindlaks, järgida seda igapäevaelus ja tarvitada selleks Jumala seatud armuvahendeid.
See, et nad on altari ees hõbeleeris, näitab oma tõotustele kindlaks jäämist. Nüüd tuleb vaadata mitte ainult tagasi, vaid ka tulevikku. Veel on jäänud elupäevi ja tuleb küsida endalt, kas tahetakse jätkata tõeliste kristlastena.
Nii nagu toona leeris otsustati hakata elama kristlasena, oli nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem vaja uuendada seda otsust.
Õpetaja Illar Hallaste meenutas, et 1986. a sai Torma Maarja kiriku kõrval oleva vana puu õõnde asetatud Maarja kuju. Praeguseks on puu kadunud, aga Maarja kuju on alles.
Leerilapsed lugesid ette usutunnistuse ja võtsid altari ees vastu õnnistuse.
Kiriku aastapäeva ja ühtlasi rukkimaarjapäeva jutluses, mis käsitles Maarja kiituslaulu (Lk 1:46–55), kõneles õpetaja Hallaste, et kuna Maarja oli Kristuse ema, on ta selle kaudu ka kõigi kristlaste ema. Nii nagu Maarja kandis endas Kristust, kannab praegu teda püha kirik.
Nõnda on püha kirik nüüd Maarja kombel kristlaste jaoks ema. Püha Cyprianus ütles: «Kellele kirik ei ole emaks, sellele ei saa ka Jumal olla isaks.» 1215. a nimetas paavst Innocentius III esmakordselt Eestit Maarjamaaks. Kolme aasta pärast möödub sellest 800 aastat, seega on meil põhjust rohkem mõtelda Maarja peale.

Juttu jätkus kauemaks
Pärast jumalateenistust ootas pastoraadis kaetud kohvilaud, kus koos õpetaja Hallastega meenutati 1980ndaid koguduseelus. Tema sõnul oli kirik sel ajal kohalike jaoks väga tähenduslik. Illar Hallaste oli Torma koguduse õpetaja 1983. a suvest kuni 1988. a kevadeni. Kogudus võttis noore õpetaja hästi vastu.
Üsna varsti külastas ta kohalikku külanõukogu esimeest ja sovhoosi direktorit ning tutvustas ennast neile. Õpetaja Hallaste sõnul suhtusid need isikud juba tol ajal kirikusse positiivselt. Perekond Hallaste elas viis aastat Torma pastoraadis. Kui pereisa tegi kogudusetööd ja osales aktiivselt ühiskondlikus elus, hoidis abikaasa Hilja kodu, kasvatas lapsi ja küttis pastoraadi ahje.
See oli Jumala arm, et tänu headele suhetele kohaliku sovhoosi juhtkonnaga ja õpetaja Hallaste asjaajamisele sai Torma Maarja kogudus juba 1985. a oma pastoraadi tagasi. Seejärel asus kogudus kohe koos abilistega tagastatud ruume remontima.
Illar ja Hilja Hallastel on Torma perioodist soojad mälestused ja nad ütlevad, et siia tulles tunnevad endid nagu kodus.
Torma Maarja koguduses oli meeldejääv päev, ilm oli ilus ja rahvast kokku tulnud rohkesti.
Mehis Pupart,
Torma Maarja koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)