Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Tõrjututesse suhtumine on inimlikkuse mõõdupuu

24.08.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Me elame õigusriigis ja iga kodaniku võõrandamatu õigus on turvalisus. Seetõttu vajame seadusi, kohtuid ja vanglaid.

Me elame inimühiskonnas, mille võõrandamatuks väärtuseks on armastus inimeste vastu e inimlikkus. Hardi Tiidus on öelnud, et paikkonna kultuuri saab hinnata sealsete käimlate järgi. Nii saab ühiskonna inimlikkust hinnata suhtumise järgi kõige tõrjutumatesse.

Me tahame, et meiega oldaks inimlikud. Me tahame, et müüja poes meile lahkelt naerataks, et poliitikud räägiksid tõtt, et politseinikud juhataksid eksinule teed, et arstid hoolitseksid ja kaaskodanikud hooliksid. Me saame oodata inimlikkust enda suhtes just nii palju, nagu meil on seda kõige tõrjutumate suhtes. Vangide ja vanade, haigete ja hullude suhtes.

viimase nelja sajandi jooksul oleme harjunud neid endast isoleerima. Inimesed, kes ei vasta meie inimlikkuse mõõdupuule, peavad elama väljaspool inimühiskonda. Kanada põliselanikud moodustavad vaid 3% elanikkonnast, aga tervelt 17% vangidest, mis näitab, et nad ei vasta lääneliku ühiskonna standarditele.

Ühiskonna baasväärtused

Michel Foucault väidab uurimuses «Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul», et me isoleerime endast teistsuguseid inimesi teatud väärtuse alusel, mida peame oluliseks. Foucault’ järgi isoleerime vaimuhaigeid, sest väärtustame mõistust.

Millise väärtuse alusel me kurjategijaid isoleerime? Loogika ütleb, et seaduskuulekuse alusel. Hiljutine uurimus eesti liikluskultuuri kohta näitas, et enamik autojuhte rikub liikluseeskirju. Kui seaduskuulekus ei ole meie väärtus, siis mille alusel isoleerime seaduserikkujaid?

Foucault ütleb, et vanglasse paigutamise taga on võim. Ühiskond teostab oma võimu institutsioonide ja isoleerimise kaudu. Kui me ei lepi pelga võimuiha teoks tegemise vajadusega, siis on võimu teostamisel ilmselt ka eesmärk. Oletame, et see on turvalisus e õigusriigi ühe põhiõiguse tagamine ja ühiskonna inimlikumaks muutmine. Foucault’ järgi on ühiskonnast isoleerimine dehumaniseerimise akt, isoleeritud muutuvad mitteinimesteks.

Kas pole kummaline, et ühtede inimväärsus saavutatakse teiste inimlikkuse vähendamise või võõrandamise kaudu? Ja kui hinnata ühiskonna inimlikkust tõrjutute inimeseks pidamise alusel, siis ei ole meie teiste arvel saavutatud inimlikkus vähimatki väärt. Kellegi inimlikkuse võõrandamisega ei võida teised sellest inimlikkust juurde, vaid kogu ühiskonna inimlikkus väheneb.

Väärtustest hälbinute inimlikkuse kasvatamine

Seega peaks ühiskond panustama rohkem energiat ja ressursse alusväärtustest kõrvalekaldunute inimlikkuse taastamisele. Esiteks tagades igasuguses isolatsioonis viibijatele inimväärsed tingimused: nii füüsilised, hingelised kui vaimsed. Teiseks tehes kõik võimaliku nende ühiskonda lõimimiseks. Muidugi on mugavam, kui hullud on haiglas ja pätid pogris. Aga küsimus pole mitte mugavuses, vaid inimlikkuses, ja mitte nende, vaid meie.

Uus-Meremaa Vanglahoolekande Ühenduse direktor Kim Workman ütleb, et praegusel ajal on karistuspoliitika aluseks saanud avalik arvamus ekspertide hinnangu asemel. Eesti arengu suhtes on korduvalt rõhutatud teaduspõhist arengut.

Oxfordi kriminoloogiaprofessorid J. Roberts ja M. Hough väidavad, et kõige karistuskesksema mõtteviisiga on madalama haridusega inimesed, kes loevad tabloide. Kas need on teaduspõhise ja inimliku ühiskonna väärtused? Karistuskeskne lähenemine esitab kolm küsimust: millist seadust on rikutud, kes seda tegi ja mis ta selle eest väärib? Inimlikkusekeskne ühiskond võiks esitada selle asemel need küsimused: kes on kannataja, millised on osapoolte vajadused ja kes saab neid rahuldada?

Aluseks on inimlik maailmavaade

Sellist lähenemist on praktiseeritud loodusrahvaste õigusruumis, kus ei tunta ühiskonnast isoleerimist, küll aga integreerimist. Pärast verist ja julma kodusõda Paapua Uus-Guinea Bougainville’i saarel peetakse tänase päevani traditsioonilisi lepitusrituaale, kus vastaspooltel sõdinud tulevad kokku, et rituaalselt murda katki nooled ja vibud, suruda üksteisel kätt ja pidada ühine söömaaeg. Selle tulemusel võtavad konkreetsed kurjategijad vastutuse toimunu eest, ohvrite peredele makstakse kompensatsiooni ja, mis peamine, säilib kogukondlik tasakaal.

Mitmed sarnased programmid Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal, Inglismaal on näidanud, et 80% neis osalenud ohvritest ja nende lähedastest on tundnud hirmu vähenemist, eneseväärikuse kasvu ja võimalust elada edasi kurjategijaga samas kogukonnas. Kurjategija on saanud võimaluse võtta vastutus tehtud teo eest, pakkuda otsest või kaudset kahjutasu ning oluliselt väheneb kuriteo kordamise tõenäosus.

Teaduspõhise ja inimsusekeskse Eesti lõimingu-, ennetus- ja karistuspoliitika peaks tõsiselt kaaluma taastava õiguse mudelite ja programmide kasutamist kuritegevuse ennetamisel, integratsiooniprotsesside kavandamisel, koolivägivallaga võitlemisel ja kurjategijate rehabiliteerimisel. Selleks on vaja esmalt rajada poliitika inimlikele väärtustele.

Kanada korrektsiooniteenistuse alusväärtus (core value) nr 3 ütleb: «Me austame isikute väärikust, kõigi ühiskonna-liikmete õigusi ja potentsiaali inimlikuks kasvuks ja arenguks.» Iga konkreetse juhtumi lahendamisse tuleb kaasata võimalikult palju juhtumiga seotud osapooli ning nihutada otsustusprotsesse nii madalale astmele kui võimalik.

Ideaalis võiks professionaal-sel vahendusel lahendada palju konflikte vahetud osapooled, ilma riigi võimuatribuutide (nt kohus) sekkumiseta. Kui me ei suhtu konflikti osapooltesse inimlikult, ei ole inimlikkuse kasvu oodata ka meie suhtes. Õigus turvalisusele ja armastus inimeste vastu peavad kohtuma poliitikas ja praktikas. Kas XXI saj kirik võiks olla sellise inimlikkuse etalon? Kas kirik võiks olla õiguse ja armastuse kohtumispaik?

Jaanus Kangur,

Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)