Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tõotus ei jää saabumata

20.02.2002 | | Rubriik: Jutlus

Hb 11:8-11
Enamusele meist on omast käest teada, kui raske on loobuda tuttavast ja turvalisest keskkonnast. Meid seovad asjad ja inimesed ning mida kauem oleme nendega seotud, seda raskem on meil väljakujunenud harjumusi muuta.
Ühe Saaremaa küla vana majaperenaine oli veel lõppenud sajandi seitsmekümnendate aastate keskpaigas kinnitanud, et ei soovi oma majapidamisse elektrivalgust, kuna näeb õlilambi valgel väga hästi keldrist kartuleid tuua. Kui paneme ennast tema olukorda, kus ta terve elu on elektrita hakkama saanud, ei ole selles midagi imelikku. Meie lähtepunkt on tema omast lihtsalt erinev.
Inimeste soovid ja ootused on tavaliselt seotud senikogetuga ja see on põhjus, miks esialgu kõige uue suhtes umbusklikud ollakse.
Eesti Vabariigi 84. aastapäeva kontekstis on ehk lihtsam mõista vanema põlvkonna esindajaid, kes näeksid uut iseolemise aega sarnaselt esimestele iseseisvuse aastakümnetele. Aga ka tollal, iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli piisavalt neid, kes kahtlesid selle sammu mõttekuses, kuna senine kogemus oli Eesti ala sidunud suuremate riikidega.
Viimasel kümnel aastal ei ole kerge olnud traditsiooniliselt põllumajandusega seotud inimestel, kelle elu ja töö sattusid lõppenud kümnendi alguses suurte muutuste pöörisesse. Õigus on nendel, kes ütlevad, et igasugust traditsiooni on lihtsam säilitada kui alustada.
Meie tegelik iseolemine ei ole seotud mitte niivõrd kinnisvaraga kui vaimse ja intellektuaalse pärandiga, mida toetab meile ajalooliselt osaks antud maa. Selles mõttes oleks hukutav rajada tuleviku heaolu üksnes omandile. Meie sisemine sõltumatus olgu alati ankurdatud kõrgema autoriteedi, Jumala ilmutuse külge.
Aabrahami usk pandi proovile sellega, et ta pidi jätma oma senise keskkonna, teadmata, mis teda ees ootab. Usule on omane järgneda ilmutusele ka siis, kui teekonna lõppsiht ei ole alati kindel. Aabrahami suurim varandus, mille ta teekonnale kaasa võttis, oli Jumala tõotus: «Ma tahan sind õnnistada!»
Usule on omane näha üle inimlike võimaluste piiride. Isegi siis, kui kõik ei lähe alguses plaanipäraselt, ei vea usk meid alt. Kui ka tõotus viibib, ei jää see ometi saabumata. Ka Aabraham ootas ja asus selles ootuses elama võõrale maale.
Kui lõpuks tõotusemaale jõuti, selgus, et teda ega reisikaaslasi seal nii väga ei oodatudki. Ta pidi koos Iisaki ja Jaakobiga elama ajutistes telkides, millega ei kaasnenud maavaldust. Jumala tõotuse täitumine ei ole alati seotud meie ettekujutusega sellest. Patriarhide usk ei olnud aga rajatud nähtavale, vaid nähtamatule ja tulevasele. Kristlastena on meil sellest mõndagi õppida.
Meile on antud rohkem näha, kui nägi usuisa Aabraham. Tema sugu on saanud siiski suureks ja tema järglastele on antud tõotatud maa Iisrael.
Meile on Jumal usu eeskujuna saatnud oma poja Jeesuse Kristuse.
Tuntud laulja Cliff Richard on öelnud: «Usk ei ole mingisugune illusioon. Jeesus Kristus on minule ainus ja tõeline isik, kes kunagi on elanud. Sellepärast võib sinust teda järgides saada tõeline inimene ja sa võid jõuda selgusele, milles seisneb elu tegelik sisu ja mõte.»
Oleme ehk liigagi harjunud meid ümbritseva valgusega. Liiga eredat valgust inimene ei talu. Nii nagu pimedusega, tuleb harjuda ka valgusega. Selleks et valguses olemisega harjuda, tuleb aknalt eemaldada kardinad ning vaadata oma kohast ja toast kaugemale. Alles seejärel oskame soovida rohkemat, minna välja, vastu suuremale valgusele.
Rännakule minnes võtame kaasa vaid olulisema. Kui me kõike, mis toas on, kaasa tassime, ei suuda me iialgi olla vabad ja tunda tõeliselt rõõmu. Need, kes läksid omal ajal ja lähevad veel täna koos Jeesusega elurännakule, on nõus paljust loobuma, kuna nad on leidnud olulise.
Me rändame selles maailmas, üks lühemat, teine pikemat aega. Keegi ei jää elu sillal peatuma lõpmatuseni. Igasugune maine eluase on alati ajutine.
Kui meil tuleb kord oma maine telkhoone maha jätta, avab Jumal meile uue tee ja valmistab uue eluaseme. Võime olla kindlad selles, et Jumal alustatu lõpule viib. See lootus on meil rajatud usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele Kristusele. Aamen.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)