Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tõotatud maa vallutamine

18.05.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Kiusatus leppida mugavuste ja olemasolevaga ei tohiks olla kellelegi võõras. Mõnel meist on iseloomu pürgida suurt väljakutset pakkuva sihi ja eesmärgi suunas ka siis, kui «saaks ka ilma», teised katsuvad väljakutsetega rammu alles ajal, mil «selg on vastu seina», taganeda ega põgeneda pole enam kusagile ning «puhata ja mängida» enam ka ei saa. Ehkki väga tahaks ja mängukaaslasi leiaks ka.
Meie «tõotatud maaks» võib olla olümpiavõit, osalemine Eesti meistrivõistlustel või kümnekilomeetrine jooks rahvaspordiüritusel. Selleks võib olla edukas ettevõte, eneseteostuslik areng, naudingut pakkuv töö, näpud mullas koduaias, peresidemed, reis või rännak kuhugi, kus pole veel käidud, või suurem muutus seal, kus ollakse (nt majaehitus või remont). Võib olla isegi vaimne heitlus millegagi, mida enam muuta ei saa (nt ravimatu haigusega).
Kuulsalt pedagoogilt Paulo Freirelt (1921–1997) küsiti 1996. aastal ehk aasta enne tema surma, kas ta on elu jooksul muutunud või on samasugune kui noorena. Paulo vastas, et inimesena on ta kogu aeg muutunud (tema käsitluses on inimene pigem kui protsess, mitte kui muutumatu isiksus), ent temas on endiselt alles samasugune uudishimu, nagu tal oli juba noorena.
Noor Paulo oli uudishimulik, soovis elu kogeda ja mõista ning sellest õppida. Intervjuus ütles ta, et ehkki on nüüd vana ja haige ning läheneb oma surmale, on ta endiselt samavõrd uudishimulik elu ja inimkogemuse suhtes. Nüüd ootab ta huviga, mis tunne on haigena surra.
Kui ma esmakordselt nägin Freiret neid sõnu ütlemas (Youtube’is on see intervjuu leitav), ei saanud ma algul aru, kas Freire on ebanormaalne, sest enamik ülejäänud inimkonnast vananemisest realistlikult ja ausalt omavahel ei räägi. Näiteks kui ma vestluses mainin ausalt oma vanust, hakkavad inimesed kas naerma või küsivad, mis põhjusel ma seda teen. Miks ma ei räägi optimistlikumalt oma «tegelikust» vanusest (doktor Ozi väitel võib see olla passivanusest kümneid aastaid erinev) või sellest, kui elukestvalt noor ma oma hingelt olen.
Ainus erand on töötervishoiuarst, kellega räägime minu tervisest süsteemselt ja ausalt passis kirjas olevast vanusest lähtudes. Freire oli aus ja tõeline mitte ainult vananemise, vaid ka suremise suhtes. Isegi surmale liginemine kui protsess võib olla «tõotatud maa vallutamine».
Igaühel võib olla oma tõotatud maa. Kuidas õpetab Piibel tõotatud maad vallutama? Esiteks peab meil olema selge ettekujutus sellest, mis see on ja kus asub. Mis on meie kutsumus ja valik, sest kaksipidise meelega oleme ebakindlad ning ilma kujutluse ja sihita hukkume.
Teiseks ütleb Joosua raamatu 1. peatükk ühel korral, et me «ei tohi kohkuda ega karta», ja koguni neljal korral, et tuleb olla «vahva ja tugev». Tõotatud maa piiril ei mediteerita selle üle, et Jumal «päästaks meid kõigest kurjast», hoiaks tee puhtana ohakatest, takistustest, kontrollimatusest, vastastest ja konkurentidest. Mugavustsoonis pole vahvust ja tugevust vaja. Vahvust ja tugevust on vaja selleks, et jätkata teekonda ka siis, kui vastu tuleb tsunami.
Kolmandaks tuleb hoida sihti silme ees ning mitte kalduda sellest «paremale ega vasakule», kuna iga samm, mille astume teelt kõrvale, viib meid kuhugi mujale (nt sohu) ning mitte «tõotatud maale». Pikemas perspektiivis on tõenäoline, et me jõuame kas täpselt sinna, mille suunas oleme samme astunud, või vähemalt sellele lähemale.
Ning viimaks tasub regulaar­selt silme ees hoida kõiki saavutusi sel teekonnal – nii suuri ja väikseid lahinguid, mida sel teekonnal oled võitnud, kui ka kaotatud lahinguid, millest oled midagi olulist juurde õppinud.
Iisraeli rahva regulaarsed rituaalid aitasid neil meeles pidada ja silme ees hoida, kuidas Jumal nad Egiptuse orjapõlvest välja tõi, läbi Punase mere viis ning kõrbes mannaga toitis. Nad hoidsid regulaarselt ühiste rituaalide käigus silme ees neid raskusi, millest olid edukalt läbi tulnud, ning lahinguid, mille olid võitnud.
Need, kes andsid järele kiusatusele ja mediteerisid elu üle, mis oli Egiptuses mugavam, surid kõrbes. Kohale jõudsid need, kelle pilk oli tõotatud maale viival teel, kes astudes ei kaldunud valitud teelt paremale ega vasakule ning kes pidasid igal järgmisel sammul meeles seda, mida suurt nad olid korda saatnud varem.
Tõotatud maid on suuri ja väikseid, kaugeid ja lähedasi, ühiseid ja individuaalseid, neid on võimalik nii omada kui ka vallutada. Ole vaid vahva ja tugev.
Kilp,Alar2015

 

 

 

 
Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Alar Kilbile on antud EELK tänukiri.

 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)