Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tõotatud maa imelised elukad 9. osa

11.09.2013 | | Rubriik: Järjejutt

9.
Meie folklooris on eesel pigem sõimusõnaks: loll nagu eesel, tõrges ja kangekaelne nagu eesel. Lolluse võiksime küll kohe kõrvale jätte, sest loll pole ükski loom (v.a mõni inimloom). Kangekaelsusel on aga kindlasti oma tõetera sees.
4. Moosese raamatus on ju üldtuntud lugu Bileami eeslist, kes kolm korda tõrkus oma peremeest edasi kandmast, küll tee pealt kõrvale põigates, vastu kaljut trügides ning maha heites (4Ms 22:22–35). Muidugi nägi eesel teel seisvat Jumala inglit, keda Bileam ei näinud ja arvas, et eesel segab tal edasi liikumast oma tujude tõttu. See koht on piiblis huvitav ka seetõttu, et siin räägib Jumal Bileamiga eesli vahendusel.
Eeslite tõrksus on siiski neile ka mingil määral liigiomane käitumisviis. Kui ta oma tee peal mõnda taime näeb, mida ta kindlasti nahka tahab panna, siis võib ta rahumeeli seisma jääda ja selle järele küünitada. Tihti ei anna tema sundimine erilist tulemust. Tuntud on tõsiasi, et edasi vedades hakkab ta pigem tagurpidi liikuma. Reeglina on aga niisugusel tõrksusel ikkagi mingi bioloogiline taust, kas janu, nälg või huvi liigikaaslase vastu.
Lõpuks osutus Sakarja ennustus tõeseks, Jeesus sõitis kuningana Jeruusalemma eeslisälu seljas (Mk 11:1–11).

Täna ma räägin sulle sõralistest
Küllap me kõik teame seda lugu, kuis vanaks jäänud Iisak saatis oma esmasündinu jahile. Ta tahtis veel enne surma saada maitsvat rooga ja siis oma poega õnnistada (1Ms 27:1–4). Paraku ei läinud kõik nii, nagu sooviti, sest kaksikvend Jaakob pettis isa, valmistas roa sikutalledest ja sai esmasündinule määratud õnnistuse. (Tegelikult oli Eesav juba varem oma õnnistuse Jaakobile ilma isa teadmata maha müünud läätseleeme eest.)
Mis looma aga Eesav võis jahtima minna? Elasid nad ju Beer-Sebas, mille lähedal laius suur Negevi kõrb.
Kaugel oli veel see aeg, kus Jumala seadused sedastasid iisraellaste jaoks söögiks kõlblikud ja kõlbmatud loomad. See pidi olema sealkandis kohatav ja mitte eriti raskesti tabatav loom. Ainukese võimalusena pidi see olema mingi sõraline. Võimalikena tuleb kõne alla vaid kaks liiki: kas mägikits või mõni gasell.
Sõralised (Artiodactyla) on suur ja keerulise süstemaatikaga loomarühm. Lihtsustatumalt jagatakse sõraliste selts kaheks alamseltsiks: mittemäletsejalised ja mäletsejalised. Mittemäletsejaliste (Nonruminantia) alla kuuluvad sigalased, pekaarilased ja jõehobulased. Jõehobusid ning sigu küll söödi, kuid Beer-Seba piirkonnas neid kindlasti ei elanud. Pekaarilased on aga hoopis Uue Maailma loomad.
Ülejäänud sõralised aga liigitatakse mäletsejaliste (Ruminantia) alamseltsi. Siia kuulub suur hulk kõige mitmekesisemaid liike, kellel on keerulise ehitusega liitmagu (neljaosaline). Kui te kooliõpikust meelde tuletate, siis kõigepealt satub toit vatsa, sealt võrkmikku, siis pärast suus uuesti läbimälumist kiidekasse ning lõpuks võrkmikku, kus toimub toidu tegelik seedumine.
Sõraliste hulgast pärinevad ka kõik meie tulunduskoduloomad: kitsed, lambad ja veised oma arvukas sortimendis. Põhilised koduloomad olidki vanatestamentlikul ajal lambad ja kitsed. Neid oli kerge hulgakaupa karjatada ning söödamaid otsida. Veiseid oli vähem, sest nad ei olnud toidu suhtes nii vähenõudlikud kui eelnimetatud.
Kodulammas arvatakse pärinevat mägilamba (Ovis ammon) erinevatest alamliikidest. Igatahes juba 9000 aastat enne Kristust oli ta Ees-Aasias kodustatud. Euroopas toimus see oluliselt hiljem, umbes 4000 aastat eKr.
Tõenäoliselt kodustati Kesk-Aasia lammas sõltumatult. Erinevaid kodulambatõuge omavahel ristates ning valikuid tehes on nüüdseks tuntud üle 150 lambatõu. Ju toimus selektsioon ja tõuaretus ka meid huvitaval ajajärgul – Vana Testamendi päevil, umbes aastatel 1800–1700 eKr.
Seesama Eesavi vend Jaakob saadeti ju Laabani juurde Haaranisse. Ta teenis seal seitse aastat ning Laabani kitse- ja lambakarjad kosusid. Lahkudes soovis ta palgaks vaid teatud loomi – keerdsabalisi, kirjuid ja tähnilisi. (Vt 1Ms 30:28–34 jj). Tundub kangesti selektsiooni ja valiku ja aretustöö moodi, sest joogikünadesse pandud vöödiliseks kooritud plataani-, mandli- ja paplikeppide juures paarunud loomad sünnitasid just neidsamu keerdsabalisi, kirjuid ja tähnilisi loomi.
Muide, nii lambad kui kitsed kuuluvad zooloogilise süstemaatika alusel kitslaste (Caprinae) alamsugukonda. Kitslased ongi kõige mitmekesisemalt levinud just Aasias.
Kuigi kodukitse esivanemaks peetakse peamiseltpuls­tik- ehk besoaarkitse (Capra aegrarius), on arvatavasti kodutõugude kujunemisele kaasa aidanud ka mitmed teised looduslikud liigid nagu alpi kaljukits ja keerdsarvkits.
(Järgneb.)

Ingmar Laasimer, bioloog

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)