Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tõotatud maa imelised elukad 5. osa

14.08.2013 | | Rubriik: Järjejutt

5.
Täna ma räägin sulle vuttidest
Egiptuses suri vaarao, kelle ajal elas Iisraeli rahvas Joosepi targal juhtimisel justkui hiired viljasalves. Edukate karjakasvatajatena Niiluse deltaaladel elav rahvas kosus ja sai arvukaks. Uus vaarao aga ei tundnud Joosepit ning kartes omal maal jõukate iisraellaste kõrval vähemusse jäämist, hakkas rahvast vaenama, sundides neid tegema kõige raskemat orjatööd.
Jehoova aga kõnetas rahvast läbi Moosese ja lubas nad päästa orjapõlvest ning viia tõotatud maale. Ei olnud see äratulemine lihtne, kuid ometi saadi Jehoova juhtimisel teele asuda, võttes kaasa ka oma loomakarjad. Esimesed hädaldamised ning hala algasid rahva hulgas juba siis, kui silmapiirile ilmusid tagaajavad vaarao väed. Arvati, et oleks võidud surra pigem oma esivanemate haudadel kui kõrbes.
Ometi sai Moosese rahvas imeliselt läbi kõrkjamere minnes päästetud ja kõik jälitajad uppusid. Siinai kõrbe jõudes aga algasid taas nurinad ja ohkamised, nuteti taga oma Egiptuse lihapotte. Naljakas, kui ruttu unustatakse kõik põhimõtteline halb ning alles jäävad vaid primitiivsed heaolumälestused. See meenutab osa meiegi inimeste nostalgiat nõukogude aja järele (kõigil oli töö ja elukoht, söögipuudust ei olnud ning üür ja kommunaalkulud olid pea olematud).
Jehoova lubas rahvast toita – õhtul saavad nad liha ning hommikul leiba (2Ms 16:9–14).
Pärast käskude ning õpetuste saamist sai Mooses korralduse edasi liikuda. Hoolimata sellest, et rahvas ei nälginud (igal hommikul oli saadaval manna, mida keedeti ja küpsetati), algasid taas nurinad ja kaeblemised (4Ms 11:4–6). Meenutati, kuidas söödi kala, meloneid, lauke, sibulaid ja küüslauku Egiptimaal, ja ikka see vana kisa liha järele.
Seekord vihastas Jehoova tõsiselt ja lubas inimestele anda nii palju liha, et see neil ninast välja tuleb. Ja liha tuli taas vuttide näol. Tuul hakkas õhtul mere poolt puhuma ja sellega koos tulid tohutud vutiparved, mida jätkus leerist ühele ja teisele poole terve päevateekonna jagu (4Ms 11:31–35).
Niisiis vutid. See on linnuliik, mis on Piiblis täiesti autentselt määratav. Tegu on suhteliselt väikese kanaliste (Galliformes) seltsi ning faasanlaste (Phasianidae) sugukonda kuuluva kõige väiksema kanalise – põldvutiga (Coturnix coturnix). Kaaludes umbes 100–140 grammi, on see lind ligikaudu kuldnokasuurune.
Tema elu möödub maapinnal tegutsedes, ja ta ei tõuse naljalt lendu, ka vaenlase eest püüab end päästa jooksuga ning peitudes. Vuti lend on suhteliselt kiire, kuid madal. Pesa teeb ta maapinnale ja varjeks piisab väikesest umbrohututist või kõrrepuhmast.
Põldvutt ei ole monogaamne liik ning mitme isaslinnu poolt viljastatud munade eest hoolitseb emalind. Kurnas on tavaliselt 8–20, vahel ka rohkem mune. Niipea kui munast koorunud tibu on kuivanud, jätab ta pesa ja järgneb emale. Suurepärane varjevärvus teeb vutid maapinnal märkamatuks. Toiduks on suure enamusega taimne toit: seemned ja võrsed, kuid nad ei põlga ka putukaid ja selgrootuid.
Põldvutt on väga laialt levinud Vanas Maailmas, alates Skandinaaviast kuni Ussuurimaa ja Jaapanini, ka Lõuna- ja Põhja-Aafrikas ning Madagaskaril. Eestiski on ta täiesti olemas. Mis teeb põldvuti eriliseks kanaliste hulgas, on see, et ta on rändlind. Vaid Madagaskaril ja Lõuna-Aafrikas elavad vutid ei rända. Nende äralend toimub põhjapoolsematelt aladelt üsna märkamatult ning alles Põhja-Aafrikas, Egiptuses ja Lääne-Araabia aladel muutuvad parved õige suurteks.
Piiblis kirjeldatud esimene Iisraeli rahva vuttidega toitmine toimus aprilli teises pooles kuus nädalat pärast Egiptusest lahkumist. Teine toitmine toimus täpselt aasta hiljem samas regioonis Kibrot-Hattaavas. Seega siis, kui linnud olid teel oma põhjapoolseile pesitsusaladele.
Võib tunduda väheusutav nii tohutu lindude mass, kuid sel ajal oligi nende arvukus väga suur. Isegi veel viimase 100 aasta jooksul on ainuüksi Egiptusest eksporditud aastas 2–3 miljonit lindu. Kuid eks neid notiti ka mujal nende rändeteedel. Igatahes alates 1920. aastast on täheldatud põldvuttide arvukuse tunduvat vähenemist, nii et mitmed loodus- ning linnukaitseorganisatsioonid on asunud võitlusse selle eest, et neid linde rännuteedel kaitsta.
Ka lindudemassi mõõdud, mida kirjeldatakse (2 küünart) on üsna tavaline nende lindude lennukõrgus rändel (Vana Testamendi aegne küünar oli 520 mm). Peale selle kasutavad linnud meelsasti rännul tuule abi ning tihti vajavad raskel teekonnal 1–2 päeva puhkuseks (linde korjati kaks päeva).
(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)