Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tõotatud maa imelised elukad 2. osa

19.06.2013 | | Rubriik: Järjejutt

Tuvi (Columba)<br />
 Autori illustratsioon2.
Tavaline püütud kala oli 20–25 cm pikkune ja neid tarvitati kodus toiduks nii keedetult kui küpsetatult. Suurema saagi korral ilmselt kalu soolati ja kuivatati, sest värske kala riknes soojas kliimas kiiresti. Nähtavasti oli kirjeldatud imetegudes tegemist soolatud ja kuivatatud kalaga. Nii valmistatud kala koos kuivavõitu ja õhukese nisu- või odrajahust leivaga oli ideaalne teemoon rännakutel.
Teine küsimus on, kuidas neid kalu püüti. Ilmsesti sai tilaapiaid püüda õngega nagu eeltoodud maksuraha loos, kuid oluliselt suurema saagi sai teiste püügimeetoditega. Kahtlemata oli tuntud nooda vedamine, millele on viide ka Matteuse evangeeliumis (Mt 13:47–48). Seal küll võrdleb Jee­sus taevariiki nooda vedamisega, kuid põhimõte on sama.
Noodapära koos tiibadega viidi vette kas paatidega või madala vee korral ka jalgsi ning siis veeti noot maale. Seal sorteeriti saadud kalasaak. Noodavedu on raske töö ning vajab enamat kui vaid paari kalurit. Uues Testamendis aga kirjutatakse võrkudest, mida heideti või visati vette. See on juba midagi meile tundmatut.
Meie võrgupüük käib ju sedasi, et võrgud lastakse pikkade seintena vette koos ujukite ning raskustega ja alles järgmisel päeval minnakse kontrollima ja võrke nõudma. Ei mingit sisseviskamist ega heitmist. Pigem püütakse võrke sisse lastes tasa ja targu talitada, et mitte jõe- või järvesopis olevaid kalu ära peletada.
Jeesus aga nägi Peetrust ja Andreast võrku vette heitmas (Mt 4:18) loos, kus ta esimesi jüngreid kutsus. Johannese evangeeliumis on lugu (Jh 21:1–6), kus ülestõusnud Jeesus ilmub jüngritele, kes kaua ja tagajärjetult on üritanud õhtusöögiks kala püüda. Ta käsib neil võrgu vette heita paadi paremast pardast ja kohe on saak nii suur, et võrk kipub rebenema.
Siin ja teisteski piiblikohtades, kus on tegu võrgu vette heitmise või viskamisega, kasutatakse heitvõrku. See on suhteliselt kerge ning ümmargune võrgulina, mille äär on varustatud raskustega ning nööriga, mille abil saab võrgu kiiresti kotiks kokku tõmmata. Selline heitvõrk oli tuntud Uue Testamendi aegadest ning varasemastki.
Kreeka keeles oli võrgu nimeks amphiblestron ja seda kasutati ning kasutatakse tänapäevani laialdaselt osadel troopikamaadel. Tegu on aktiivse püünisega, mille kasutamine nõuab üsnagi suurt osavust-oskust ning ka füüsilist jõudu. Kalaparve visatud heitvõrgu ümar, ringikujuline serv upub kiiresti tänu raskustele ning nööriga kokkutõmmatud põhi suleb kalad kotti. Läbimõõdult umbes 5–8 meetri suurune heitvõrk oli ühe mehe püügiriist. On arvamusi, et kaks väga osavat ning vilunud kalameest olid võimelised koos tegutsedes ka suuremat võrku heitma.
Iisraelis kasutavad veel tänapäevalgi harrastuskalamehed heitvõrke ja mõnel turismigrupil on seda püüki ka näha õnnestunud.

Täna räägin ma sulle vaese inimese ohvriloomast
Vanatestamentlikul Iisraeli rahval olid kaunis keerulised ja täpselt reglementeeritud ohverduskombed. Need olid põletusohvrid, mis jagunesid tänu-, roa-, patu- ja süüohvriteks. Ohverdati koduloomi: veiseid, härgi, kitsi, lambaid ja noorloomi, kes kõik pidid olema veatud (see tähendab, et nad pidid olema terved ning tüüpilised oma sordi esindajad). Kogu ohverdussüsteem on üksikasjaliselt kirjeldatud 3. Moosese raamatus.
Iisraeli rahvas tegeles põllupidamise ja karjakasvatusega, kuid mitte ainult. Oli ka kõikvõimalikke muid ameteid ja nende esindajad pidid endale ohverdamiseks loomad ostma. Paraku oli aga rahvas nagu igal ajal ja igas riigis jõukuselt väga erinev. Rikka maa- ja karjaomaniku, tubli käsitöölise ning ametniku kõrval oli vaeseid lesknaisi ja  kehvikuid.
Tavalise inimese toidulauale sattus liha suhteliselt harva. Ometi nägi ohverdussüsteem siingi ette muid võimalusi. Kui jõud ei lubanud pudulojust ohvriks muretseda, siis võis tuua kas kaks turtel- või muud tuvi (3Ms 5:7). Ei olnud aga jaksu tuvikestegi muretsemiseks, võis ohverdada ka paar toopi head peent jahu segatuna õliga.
Tuvid on Vana Maailma linnud. Tuvide (Columba) perekonda kuulub umbes 50 ja turteltuvide (Streptopelia) perekonda 16 liiki. Nad on ilusad linnud ja väga head lendajad. Peamiselt taimeseemnetest toitudes napsavad ka putukaid. Tuvid on monogaamsed linnud ja paarid on üsna püsivad. Lihtsasse pessa munetakse vaid paar muna ja soodsate olude korral võib aastas olla kaks, aga mõnel liigil isegi kuni 4–5 pesakonda.
(Järgneb.)

Ingmar Laasimer, bioloog

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)