Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tõotatud maa imelised elukad 11. osa

25.09.2013 | | Rubriik: Järjejutt

11.
Vastavalt eluviisile on kohastunud ka kehaehitus. Käpad on lühemad ning varustatud tugevate ja teravate küünistega. Meeltest on juhtival kohal haistmine, kuid ka nägemine ja kuulmine on väga head. Zooloogid jagavad kiskjaliste seltsi kaheks alamseltsiks: koeralised (Canoidea) ja kassilised (Feloidea).
Vanas Testamendis mainitakse tihti karusid. Karu, kes ka süstemaatiliselt koeraliste hulka kuulub, on tallulkõndija, kellel puuduvad kiskhambad ning kes on segatoiduline. Suhtelise kogukuse ning kohmakuse tõttu ei ole ta võimeline looduses end vaid lihast ära toitma. Piibliaegadel olid karud väga laialt levinud.
Muidugi oli tegu ühe pruunkaru alamliigi Süüria karuga (Ursus arctos syriacus). Suveperioodil elasid nad rohkem mägedes, kuid talveks tulid alla külade ja põldude lähedusse. Loomulikult üritasid nad siis ka koduloomade elu kallale kippuda ning rüüstasid põlde ja aedu. Süüria karu on meie omast väiksem, üsna heleda kasukaga ning erandina karulaste hulgas on tal valged küünised. Juba Uue Testamendi aegadeks oli ta arvukus kõvasti vähenenud ning nüüdseks on ta õige haruldaseks muutunud, nii et tõotatud maal neid enam pole.
Teine loom, keda Piiblis palju nimetatakse kui kiskjat, oli lõvi ehk vanapäraselt lõukoer. Lõvi on kassiliste sugukonna ja pantrite (Panthera) perekonna suurim esindaja, kui tiiger kõrvale jätta. Uue Testamendi ajal oli lõvi juba suur haruldus, kuid siis, kui Iisraeli rahvas oma tõotatud maale rändas, oli lõvisid rohkesti.
Tegemist oli nimelt tänapäevaks neilt aladelt kadunud alamliigi, pärsia ehk guzerati (Panthera leo persica) lõviga. Tänapäevastest Aafrikas elavatest lõvidest oli ta pisut väiksem ja ilusa tumeda lakaga. Peamiseks elupaigaks oli Jordani org ja Palestiina alad ning arvatavasti ka Samaaria ümbrus.
Lõvi on juba väga ammusest ajast tekitanud inimestes aukartust oma tugevuse, metsikuse ja võimukusega. Ega teda siis asjata loomade kuningaks nimetata. Lõviga kohtumine hirmutas nii inimesi kui loomi ja vähe oli neid, kes talle vastu julgesid astuda. Üks neist oli Simson, kes paljakäsi lõukoerast jagu sai, kuid ikka tänu sellele, et Jehoova vaim talle vägevasti peale tuli (Km 14:5–6).
Üsna ammusest ajast on ülikud ja valitsejad lõvi endale kinnistanud kui võimu ja majesteetlikkuse sümboli. Vanast Egiptusest on teada, et kuningakoja jaoks korraldati suuri lõvijahte ja ega teisedki ümbruskonna valitsejad kehvemad olnud. Noorelt püütud lõvid on üsna kergelt taltsutatavad ning respekteerivad oskuslikku taltsutajat. Igatahes on neid juba kolmandal aastatuhandel eKr kasutatud abilisena jahil ja sõjapidamises ning lossivalvuritena, nagu kinnitavad selle ajastu bareljeefid.
Lõvipidamine on kallis, sest loom vajab vähemasti 5 kilo värsket liha päevas. Rooma impeeriumi päevilt on teada, et lõvisid kasutati ohtralt veristes võitlusvaatemängudes. Kristlaste vaenamise perioodil heideti inimesi suurtes hulkades lõvidele roaks. Tuntud on ju ka Taanieli lugu: ta suleti lõukoerte koopasse, kust pääses eluga tänu Jumala inglile (Tn 6:17–25).
Muidugi ei saa nimetamata jätta seda, et lõvi on ka Messia võrdkuju. «… Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud …» (Ilm 5:5). Ka tänapäeva Iisraelis õilistatakse oma rahvuskangelasi nende nimele «Lõvi» lisades.
Veel oli Iisraeli rahvale tuntud suur kaslane leopard (Panthera pardus). Tavaliste täpilisenahksete hulgas tuleb ette ka absoluutselt musti isendeid ja neid nimetatakse pantriteks. Kui lõvi on rohkem väikeses karjas ehk praidis tegutsev ja jahti pidav kiskja, siis leopard on üksikjahimees. Laialdane Vana Testamendi aegne leviala on tänapäevaks oluliselt vähenenud ning Araabia poolsaare rannikualadel harv kiskja satub Iisraeli aladele haruharva. Leopard oli raskelt märgatav, sest ta tegutseb ja peab jahti peamiselt öisel ajal. Ta julgeb tulla üsna inimelamute lähedale oma saaki otsima.
Palju on kirjutatud nii inimsööjatest lõvidest kui leopardidest. Tõsiasi on, et vanast, üksikult elavast ja tihti viletsa hammastikuga või haigest lõvist võib saada metoodiline inimsööja, kui ta juhuslikult on aru saanud, et kahejalgsed maitsevad hästi ja neid on kerge püüda.
1901. aastal, kui ehitati Uganda-Nairobi raudteed, terroriseeris üks sarnane lõvi ehitusel töötavaid töölisi, kui nad ööpimeduses oma peatuspaika läksid. Enne, kui ta lõpuks tabati, oli ta nahka pannud sadakond töölist. Leopard on veelgi ohtlikum öine majjahiilija, kes napsab oma ohvri une pealt voodist. Neid näiteid on palju, eriti Indiast, ja on põhjust arvata, et selliseid inimõgardeid ka vanatestamentlikes maades esines.
(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)